Igavesti nooreks jääv Tüdruk oli see, kelle surmast algas Eesti aidsilaine, mis vallutab ühe linna teise järel, külvab õudust ja lootusetust. Surnud Tüdruku Poeg on elus. Tüdruk nägi Poega vaid korra. Poeg on Eesti esimene laps, kes tuli ilmale aidsihaigest emast.

PÄEVAPEALT MINEMA. Surnud Tüdruku Poega kasvatab vanaema ehk Surnud Tüdruku Ema. Ta on vaene. Nagu ka Surnud Tüdruku Isa. Kohe pärast tütre matuseid lasti nad oma töökohast, leivatehasest lahti.

Miks? “Eks tütre haiguse pärast,” ütleb Ema, hakkab nutma. Ta nutab iga teise lause järel.

Täna ütleb Tüdruku Ema ja Isa lahti lasknud leivafirma, et nood tahtnud ise kohe, kui tütar maetud, ära minna. Ema ütleb: ei tahtnud, saadeti ära. Ent Narva linn juba sosistas siis Surnud Tüdruku haigusest. Tüdruku narkomaanidest sõbrad rüsisid aidsikabineti ukse taga, tegid analüüse, said HIV-positiivseid vastuseid. Oli septembri algus.

Kas teil ametiühingut pole? Kas keegi pole toetanud, kaitsnud? Ema ütleb, et kõik maksab. Tal pole raha. Narva sosistab lahtilaskmisest, abistajaid pole. On vaid Tüdruku Poeg, kes vajab hoolitsust.

KOOGAB JA KÕKUTAB. Surnud Tüdruku Poeg on trullakas. Naeratab, sirutab kätt fotoaparaadi poole. Sünni järel oli tal kopsupõletik. Kardeti, et ta läheb Surnud Tüdruku kõrvale hauda.

Nüüd on õnneks kõik korras, ütleb Surnud Tüdruku Ema. Ta naeratab! Eelmise lause järgne pisar on veel põsel. Poeg koogab. Ta sipupüksid on pisut viledad. Kõrvaltoas koogab Väga Vana Vanaema. Kitsas korteris elab neli põlvkonda koos. Surnud Tüdrukul on õde ja vend.

Tüdruk elas Narva Koleda Karprajooni veerel. Kohas, kus korteriustel on kaks kuni kolm tabalukku. Ja topelt välisuksed. Koledast Karprajoonist kostavad õhtuti õudsed hääled. Õudsemad kui loomaaiast. Valmisehitamata majade tühjad aknasilmad piiluvad möödujaid. Tühjades korterites või laiutava võsa veeres on hea süstida ja kaifida. Ümberringi sigivad-sagivad sajad hulkurkoerad. Koleda Karprajooni ainukesed kauplused asuvad keldrites, raskete rauduste taga.

Surnud Tüdruku Laps oksendab veidi. See on pärast sööki tavaline. Laps on õnnelik. Tüdruku koer nühib ja nühib end vastu fotograafi jalga.

TÜDRUK KAIFIS. Surnud Tüdruku ema ütleb, et nägi oma lapse imelikke silmi. Ja nagu sai aru, et kõik pole õige. Et äkki võtab või süstib midagi. Täna on see tagantjärele tarkus.

Surnud Tüdruk tegi oma viimastel päevadel muudkui lapsele riideid, ütleb Ema ja nutab. Tüdruku Pojaga peab paari kuu pärast taas arsti juurde minema. Taas igaks juhuks kontrollima. Kui proovid on ka aasta pärast puhtad, on kindel, et Poeg on surmaviirusest puhas. Poja elulootus on suur, ütlevad aidsiuurijad.

Aga Poja Isa? Surnud Tüdruku Kallis Poiss? Kus ta on?

“Me ei suhtle... pole isa näinud... laps ei tea isa,” ütleb Surnud Tüdruku Ema. Kuivatab silmi. Need muutuvad kurjaks. Pisaraid ei tule. Ema silmad on punased, kampsun kulunud. Selle vasaku rinna kohal on kiri “Vene.” Seinalt, odavalt reprolt piilub keskaegne madonna. Lapsega.

Sügisel, Tüdruku surma järel ütles Poja Isa ajakirjanikule, et tahaks Poja suureks kasvatada ja abistada. Ta ütles, et teda süüdistatakse Tüdruku surmas ja nakatamises.

IGAVESTI NOORED. Tüdruku Ema meenutab: kui Tüdruk haiglasse läks, oli tal ligi 40 palavik. Kuidas arstid varem aidsi ei leidnud, ta tegi ju kõik analüüsid ära, on Ema nõutu. Aidsiuurijad ja -arstid teavad, et viimases staadiumis surmatõbi enam enda analüüsides ei näita. Surnud Tüdruku Ema umbusaldab arste.

Surnud Tüdruku naabruses kaevavad mehed hauda. Aasta toob Narva tuhat surnut. Iga aastaga on aina enam noori, öeldakse surnuaial. Hauakaevajad teevad suitsu. On külm. Paberlilled plagisevad tuules. Surnud Tüdrukul haual number 15 823 on mustvalge foto. Ilus tüdruk oli. Sellised tüdrukuid armastatakse. Vahetevahel käib Surnud Tüdruku haual istumas suur ja paks must kass. Just samasugune saatanlik elukas nagu romaanis “Meister ja Margarita.” Kust ta tuli, ei tea keegi. Nime Surnud Tüdruku haual ei ole.