Pläkk: ajakiri neile, keda ei koti surnud neeger ega muu
Eestikeelne metalliväljaanne ajakirjaletis on muidugi tähelepanuväärne ja igati tervitatav nähtus, tegelikult tuleks mis tahes fanzine’i ehk fännide poolt fännidele tehtud amatöörajakirja jõudmist peavoolulevisse tormiliselt tervitada. Siiani on kitsarinnaliselt “müramuusikaks” nimetatud kraami sõbrad pidanud piirduma Terrorizeri ning Metal Hammeri tüüpi võõrkeelsete ajakirjadega, emakeelne Pläkk võiks olla ja peakski olema tõhus kanal olukorras, kus siinne metallielu päev-päevalt põnevamaks läheb.
Ent Badgodi-nimelise peatoimetaja veerg jahutab mu entusiasmi, sest tema “karvastele ja sulelistele” adresseeritud pöördumisest saame teada, et Pläki lugejate sihtgrupi moodustavad “need kodanikud, keda ei koti ei Anu Saagim ega ka neegreid täis tuubitud lennuki sodiks kukkumine”. Ehk siis nood kõhukad nahkvestidesse riietunud taadid, kes kohalikus pubis Status Quo “Greatest Hitsi” plaadi saatel jalga vastu maad trampides õllekannu taga jorisevad, et sünagoogide rajamise asemel tuleks auklikku asfalti lappida.
Olgu peale, Pläki sihtrühma – mida see peatoimetaja kujutlusis ka ei tähendaks – sedavõrd vägivaldne ühe vitsaga löömine on minu poolt ebaõiglane.
Ajakiri kellele?
Ma vabandan ja lehitsen edasi. Järgneb terve hulk fanzine’i reeglite järgi igati korralikult kirjutatud ja küljendatud intervjuusid, nii Eesti kui Eestit külastanud bändidega. Plaadiarvustusi peaaegu pole, kuid ehk jõutakse peagi ka nendeni.
Kahekümnes lehekülg avaldab Sven Kivisildniku selgelt alla autori keskmist taset kolumni, kus mees – nagu varemgi juhtunud – mõisteid ja nimesid lootusetult segi ajades teeb Arvo Pärdist väikekodanlaste lemmikhelilooja ning seeläbi ka metallivaenlase number üks. Pöördel järgneb svastika ning “Mein Kampfi” esikaanega palistatud “Skinheadi ABC”, mis kahel lehel lennukalt juudi- ja homoküsimustega tegeleb.
Reklaamloosung ajakirja esikaanel “Loe Pläkki või sulle tullakse järele” saab hetkega oma õige tähenduse.
Sihtrühm näib Badgodile kallis olevat ja nii nagu ma McDonald’sist nelja juustu tagliatelle’sid ei otsi, otsustan edaspidigi – nii kurb kui see ka pole – oma metalliinfo mujalt hankida.
Nõukogude ajal poleks kahtlusekübetki tekkinud, et Pläkk on KGB projekt nimega “heavy metal’i muusika diskrediteerimine talle olemuslikult võõraste ideoloogiate inkrimineerimise teel”, ent tänapäeva Eestis, kus ühe kommertskanali meelelahutussaates kord nädalas neegreid rapitakse, on Pläkk ilmselt institutsioon, mis “julgeb välja öelda seda, mida me kõik ju tegelikult mõtleme”. Lubage end nende “kõigi” ridadest taandada.
