Planti olevik on ta hiilgav minevik
Üldiselt kipub vist olema nii, et kui kedagi legendiks nimetatakse, siis on midagi viltu.
Too asju mingeis väärikais ajalistes seostes paista laskev tiitel kõlab sama õudusttekitavalt kui “teenekas”, tema kasutamine kannab endas justkui küünilist mõtet: jah, sinu kunagised tegemised on aukartust äratavad; me respekteerimine sinu minevikku, ent olevikust ei taha me midagi teada. Kuigi loodusseaduste vastu ei saa isegi rockstaarid mitte ning Robert Plantigi paremad ajad on ilmselgelt möödas, on tema puhul lood siiski mõnevõrra keerulisemad ehk huvitavamad. Plant on viimase kolme kümnendi tähelepanuväärsemaid kunstnikke ja pelgalt legendaarsuse hirmkõrge kullahunniku alla teda naljalt ei mata.
Led Zeppelin, mille lauljana Robert Plant kuuekümnendate lõpus seninägematu rockikooni tüübi lõi, polnud mingi Uriah Heep, Deep Purple või Nazareth. Led Zeppelin oli midagi hoopis enamat kui neli laval musitseerivat meest. See ei olnud tavaline rock’n’roll bänd oma igavate plaanidega üks korralik plaat lindistada, kõik maailma naised endale saada ning seejärel kogu universum vallutada. Oh ei, Zepi ambitsioonid olid oluliselt suuremad ja eelpool loetletud pisiasjad olid neil juba sünnipäraselt olemas. Zeppelin sihtis märksa raskemini kättesaadavat – inimese intellekti nimelt. Ilma erilise keerukuse ja muusikaliste ajuoperatsioonideta.
Mõningaid Robert Planti laulutekste võib teatud mööndustega kirjanduseks pidada. Rea-aluste ning selgitavate märkuste järele kaeblevate laulusõnade traditsioon sündis küll korraga mitmes erinevas kohas, kuid Plant võib end uhkusega luule ja rockmuusika üheks sidujaks pidada. Ärgem unustagem aega, millest need pöörased katsed pärit on. Plant oli hipi, uut vaimset mõõdet otsivates kommuunides oli Ida kultuur sama iseenesestmõistetav asi kui vaba armastus või aju avardav pläru. Sümbolid tahtsid elada isegi siis, kui nad midagi ei tähendanud. Ja mõnikord tähendasid ka. Tähendavad praegugi.
Peale trummilööja John Bonhami traagilist surma lagunenud Led Zeppelini laulja avaldas 1982. aastal oma esimese sooloalbumi “Pictures At Eleven”. See ei olnud ootamatu samm, üllatuslik oli ehk aga see, kui hästi Robert Plant ilma Jimmy Page’ita, kellega koos ta kogu Zeppelini klassika kirjutanud oli, hakkama sai. Page nii õnnelik ei olnud, tema soolokatsetused olid piisvalt nõrgad, et kogu Led Zeppelini osadejaotust tagantjärele ümber hindama hakata. Ka hilisemad Plant-Page projektid olid pigem laulja nägu.
Seni viimane Robert Planti sooloplaat ilmus kaheksa aastat tagasi. Siin-seal on ta erinevate projektide tarvis oma isikupärast häält laenanud, kuid arvata võib, et tema tänaõhtune kontsert Paralepa rannas uudisloomingu rohkusega ei hiilga. Robert Planti olevik on tema minevik, ent seda on sadu kordi rohkem, kui nii mõnegi mehe tulevik.
