Psühhovestern Berliini äikeselise taeva all
Film „Kaspar Hauseri legend” põhineb ajaloolisel legendil noormehest Kaspar Hauserist, kes ilmus 19. sajandil Nürnbergi tänavatele ja väitis end olevat senise elu veetnud pimedas kongis. Noormehe päritolu ei selgunudki ja andis ainest paljudeks spekualatsioonideks.
Kuskil hämaras Berliini sisehoovis prügikastide taga ja vetruvalt vilkuva retrokinosildi all peitub uks. Apokalüptilise valgusega taevas on asendumas äikesepilvedega, nii et on paras aeg varju leida. Eiszeiti kino täiskritseldatud seintega palistatud treppi mööda üles ronimine on nagu salapeole minek. Järjekordne ettearvamatu sisekosmosega Berliini rämpsurgas, sedakorda „Stepihundi” maagilise teatri vaimus. Umbes selline võiks olla kino, kus käib öösiti aega veetmas Kilgore Trout.
Ainult kuus filmigurmaani on võidunud polstriga toolidel koha sisse võtnud. „Kaspar Hauseri legendi” avakaader oleks nagu pilt „Stalkeri” kitsastänavatelt. Tegevuspaigaks on siiski hoopis tundmatu Itaalia saareke (filmivõtted toimusid Sitsiilias), kus USA väikelinnade tüüpiline šerif oma sõnakuulmatut mootorratast kannustab. Ilmselgelt ei tule mingit tavalist filmielamust karta.
Hullumeelne seiklus
Davide Manuli tõlgendus legendist on kaugelt vabam 1970-ndate Werner Herzogi versioonist. Sürreaalne hullumeelne seiklus saab peagi täishoo sisse, kui kauboisaabaste ja läikivate päikeseprillidega šerif Top-Geari Stigi meenutava kurikaela tantsulahingule kutsub. Ja pärast kaotust temalt soetatud heroiinisüstlaga end teise reaalsusesse tulistab. Itaalia neorealismi pildikeelega flirtiv film neelab jäägitult. Lugu on lihtsalt nii stiilselt jutustatud. Ühel päeval uhuvad lained randa Kaspari, varustuseks üksnes ketsid, dressipüksid ja hiiglaslikud kõrvaklapid. Androgüünse võõra ainsaks huviks näib olevat tantsimine. Tõelised anded tekitavad imetluse kõrval alati viha ja mõistmatust. Šerifi õpitud „Yeah!” saatel kassipoega pulbriga kattev ja keksu mängiv Kaspar on tüüpiline süsteemi mittepaigutuv tegelane. Liiga süütu, vaba ja lahe. Vähemalt saab ta taevas edasi tantsida, kuhu peale tema on pääsenud ainult hoor ja šerif.
Filmi muudavad ägedaks kunstiline teostus ja piirideta möllavad tegelased. Prantsuse staari Vitalicu ulmeliste helimaastike ja idüllilise Vahemere saare kohtumisel tekkival tegevusväljal ongi kõik võimalik. 19. sajandi kombekast noormehest on saanud kontrollimatult reiviv blondijuukseline neiu, keda tantsukunnist šerif asub DJ-ks vormima.
Rokkarikuuega preester
„Kaspar Hauseri legendist” leiab palju lahedaid pisidetaile nagu enda peegelpildiga duelli pidav šerif või jalgpalli kõksiv rokkarikuuega preester. Omade veidrus on aktsepteeritav, kuid võõraste oma ilmselgelt mitte. Ühtaegu kunstiliselt meisterlik, humoorikas ja meelelahutuslik lugu, mis on kriitiline kinnistunud mõttemallide suhtes.
Intelligentseks tervikuks seotud kunstiline psühhovestern, mis ei püüa süsteemile vastandudes liiga sügavamõtteline olla. Pigem põimib kultuurilised intertekstid mänguliselt oma struktuuri, saades niimoodi eksperimenteerimisõigustuse ja sellega koos vallatlemishoo.
„La Leggenda di Kaspar Hauser”
2012, Itaalia
Režissöör ja stsenarist:
Davide Manuli
Osades: Vincent Gallo, Claudia Gerin, Elisa Sednaoui, Silvia Calderoni jt
