Rate’i põlvkond riigikodanikena
Kodanikukasvatuse uuring näitab, et noorte usaldus Eesti rahva vastu on tõusnud.
Ühiskonnateemalised koolitunnid aitavad küll paremini mõista demokraatia põhijooni, kuid väiksem on aine efekt kodanikuõiguste kasutamise puhul. Näiteks mõistavad õpilased küll valimisreklaame, kuid ei otsi ise enne hääletamist kandidaatide kohta infot. (See on küll noorte oletuslik vastus, sest küsitletud polnud valimisealised.)
Telerit vaatavad 2005. aasta 14–16-aastased oluliselt vähem kui nende eakaaslased kuue aasta eest – võib arvata, et põhjus on internetis. Kõnealune uuring ei pärinud, mida nad internetis teevad, kuid et see nende ühiskonnateadlikkust ei tõsta, siis on selge, et pigem otsivad sealt meelelahutust.
Ülipopulaarne “hängimine”
Sama palju kui varem armastavad noored ringi hulkuda – “hängimine” on ülipopulaarne, sõltumata asula suurusest või laste vanusest, teismelised on pärast tunde ja hilja õhtul kõikjal väljas, venelased enam kui eestlased. Tähelepanuväärne on ehk see, et maanoori mõjutab see enam kui linnakoolides käijaid.
Poliitikast huvituvad – nii koolis, kodus kui ka meedias – tüdrukud poistest enam ning see vahe on kuue aasta jooksul ainult suurenenud. Poisid ütlevad end küll poliitikast huvituvat ja eakaaslastega seda arutavatki, kuid tüdrukud teevad enamgi: uurivad meediast uudiseid ning arutavad poliitikasündmusi nii kodus kui ka koolis.
Poisid eelistavad ühiskonnas osaleda pisut agressiivsemalt kui tüdrukud – kui esimesed kirjutaksid grafiteid, blokeeriksid protesti märgiks liikluse või hõivaksid avalikke hooneid, siis tüdrukud eelistaksid allkirju või raha koguda, vabatahtlikuna töötada või rahumeelses protestimarsis osaleda. Samu tegevusi eestlaste ja venelaste vahel võrreldes torkab silma, et vene noored töötaksid meelsasti vabatahtlikena kohalikke inimesi abistades, ent samas ei teeks eelnimetatud agressiivsemaid protestiaktsioone. Vabatahtlikutöö oli popp ka 1999. aasta teismeliste hulgas, nüüd on selle kõrvale tõusnud protestimarsid.
Üllatuslikult tuli uuringust välja, et ühiskonnaalaste teadmiste taset ei suurenda koju tellitud ajaleht ega huvitatus poliitikast, interneti kasutamine ega õpilasnõukogus osalemine. Suurim mõjutaja on siiski koolis õppeaine läbimine (see on 9. klassis) ning selle kõrval diskussioonile avatud klassikliima.
Mida aeg edasi ja mida vanemad koolilapsed, seda rohkem nad ühiskonnast teavad – 2005. aastal küsitletud rohkem kui 1999. aasta omad ning 9. klassi õpilased enam kui aasta nooremad. Nii et koolitunnid õpetavad noori rohkem kui ümbritsev elu.
Kõige erimeelsemad tulemused saadi aga uuringu selles osas, kus noored said määratleda Eesti eesmärke. Kui 1999. aastal oli õpilaste arvates riigi olulisim eesmärk pakkuda suuremat sotsiaalset turvalisust, siis kuus aastat hiljem pidasid 8. klassi õpilased olulisimaks hoopis rahvale suurema sõnaõiguse andmist (seesama sõnaõigus jäi 1999. aasta küsitluses viimasele kohale), 9. klassi omad aga võimsat majanduskasvu.
Keda aga noored usaldavad? 1999. aastal oli esikohal kool, kuus aastat hiljem kohus. Vähim usaldatakse poliitilisi erakondi. Langenud on meedia usaldusväärsus ja tõusnud usaldus nii riiklike institutsioonide kui ka Eesti rahva vastu.
44% teismelisi ütles, et elaks parema meelega üldse mõnes muus riigis, ning selle vastuse puhul polnud vahet, kas vastaja käib eesti või vene, maa- või linnakoolis. See on suur arv, kuid uuringu juht Anu Toots soovitab seda võtta pigem noorte mässumeelsuse märgina – kui tõeliselt kohvrite pakkimiseks läheb, ei ole see hulk enam kindlasti 44%. Ta põhjendas oma veendumust ka täiskasvanute küsitlusega välismaal töötamise kohta – paljud ütlesid enne Euroopa Liiduga ühinemist, et läheksid, kuid tegelikke minejaid on olnud tublisti vähem.
