Realismi memoriaalmuuseum
Kuraator Ando Keskküla tänavusuvine küsimus sellest, kas Eesti kunstnikud on valmis realismi uuesti defineerima tuletab meelde ühe vana asja.
Nimelt anti 1993. aasta sügistalvel Keskküla kureerimisel realismile kabjahoop, mille kaja lainetas veel mitu head nädalat üle Eesti.
Kunstihoone saalides avati toona Sorose kunstikeskuse esimene aastanäitus “Aine-aineta”, mis ütles otsustavalt lahti figuraalsusest, natuuritruudusest ja üleüldse igasugusest mimeetilisest kunstist. Reaalsus kadus korraga areenilt, selle asemele ilmusid psühhedeelilised, sür-reaalsed, digitaalsd, popilikud, optilised, kontseptuaalsed, semiootilised, metafüüsilised jms ruumikeskkonnad. Need olid silmatorkavalt kunstlikud, n.-ö käsitsi tehtud tegelikkuseversioonid, mille paljusus oli tõendiks ühise reaalsuse ning selle juurde kuuluva definitsiooni lagunemisest.
Järgnes kirglik kunstiteemaline debatt, mis hooti haaras ka kirjandusringkondi ja lugejaid ning kestis vahelduva ägedusega kümnendi lõpuni välja. Vaatamata vaidlejate raevukatele jõupingutustele jäigi klaarimata, kuidas selle kunstitegelikkusega tegelikult lood on.
KUNSTNIKE VIMM. Juba peaaegu kümme aastat on õhus tunda kunstnike vimma, mida kantakse ajast, mil realism kunstis kaotsi läks. Keskküla nüüdne üleskutse realismi taassõnastamiseks mõjub paradoksaalselt nii vana haava rebimisena kui ka katsena oma kunagist vägi/pahategu heastada. “Reaalne-realism” veenab meid, et tagasiteed ühe suure realismimütsi alla ei ole. Mida oligi arvata, see veel puuduks, et meie kunstipilti ilmuks taas midagi “tõelisuse metliku versiooni”-taolist.
Tõsimeelseid figuurimaalijaid on noorte hulgast peale tulnud vaid üks, Mara Koppel. Tema laad meenutab üle-eelmisel aastal debüteerinud Alice Kase oma, selles on teatud uusasjalikkus, mis üritab pärast 1990. aastate kunsti kaleidoskoopilisi piruette uuesti jalgu kõva maa peale saada.
Nii et mingi harv tendents realismi siiraks restaureerimiseks on täheldatav, ehkki jah, üldine pilt räägib sellest, igaüks nopib üles mingi kunstiajaloost juba teada-tuntud realismistiili ja liigub edasi sissesõidetud esteetilises sängis. See lisab üldilmesse 1980-ndate nostalgiat ja museaalset igatsust 1970-ndate hüperrealismi järele.
KÜSIMUS STIILIST. On üha ilmsem, et realism pole enam küsimus maailmatunnetusest, vaid stiilist, realism on eelkõige delo tehniki. Samas sobivad kõik realismivariandid suurepäraselt historitsistliku maailmatunnetuse repertuaari. Noor Jasper Zoova demonstreerib sotsrealismi võttearsenali valdamist, Tõnis Saadoja ja Maarit Murka on aga aluseks võtnud 1970-ndate slaidimaali nipid. Ja nii edasi. Tiina Tammetalu liivamaalid sobivad 1970-ndate kontseptualismi, Peeter Allik, John Smith, Laurentsius ja AD ammutavad aga pop- ja koomiksikunsti reaaliatest. Tõsi küll, Alliku poliitilis-psühhedeelilised nägemused ei kuulu ühtegi senituntud tõelusse, kui mitte pidada selleks Eesti ühiskondlik-poliitilisi foobiaid.
Ants Juske juba osutas muuseumiriiulist välja taritud sotsrealismi kunagiste hittide kohatusele kõnealusel üritusel, mis kuuldavasti otsib realismile uut sõnavara. Selle lisandusega muutub kogu näitus hoobilt realismi muuseumiks, mille minevikuihalusel on juba selge konserveeriv eesmärk.
Kunstnike osa muutub siin väiksemaks ning kuuldavasti oligi kunstnike huvi realismi taasdefineerimise vastu üsna kasin. Mis omakorda räägib selget keelt sellest, et tegelikkuse kategooriatega uuemat kunsti enam ei hõlma. Ja see on teiste hulgas muide ka Keskküla enda süü. Oli siis vaja omal ajal selle “ainetu kunstiga” mässama hakata?
