Seal ta seisab – meie emakeelepäeva mees

Olgu muude linnadega kuidas on, kuid Tartus keerleb kõik ümber Toomemäe. Või täpsemalt väljendudes olekski Toome nagu suur päike, mille ümber kõik-see-linn endale väge, päevi ja öid ammutab.

Ja oleks veel, et mäel kasvaksid vaid puud ja põõsad – seal on igaühele midagi: kellele ajaloomuuseum, kellele sünnitusmaja, kellele püssirohukelder, kellele tähetorn, Baer, Reiman, Faehlmann või Morgenstern. Aga vaieldamatult räägime me kõige sagedamini ühest Toomemäel esindatud mehest – Kristjan Jaak Petersonist, kelle sünnist möödub homme, 14. märtsil 205 aastat.

Just Toomel on Petersoni ausambast pilgukaugusel ka ausammas Villem Reimanile, kes leidis 105 aastat tagasi Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Petersoni käsikirjad. Muidugi – eks leidu neidki, kes ütlevad, et Petersoni kirjapaunas oli kõigest veerandsada luuletust ning igal meieaegsel on sama palju sahtlisse kirjutatud.

Siin peabki küsima: kas siis need tänapäevased luuletused, hoolikalt arvutisse toksitud, jäävadki autorite tagasihoidlikkuse ja laiskuse tõttu avaldamata? Sõnad, mis on ju tegelikult kirja pandud eesti keeles ja meeles. Mille poolest siis me oma emakeelt kakssada aastat hiljem varjama peame ja teiste ees peidul hoiame? Tuleks ikka petersonlikult välja astuda ja lugemislauda rikastada!