SLÕL: Maie Parrik sai Itaalias ðoki
Mullu puhkasid Kreekas, nüüd Itaalias. Miks?“Väga totter küsimus! Kõige lollim küsimus, mida ajakirjanik esitada saab! Sellepärast, et elult peab võtma, mida võtta annab.”
Miks mitte Inglismaal?“Sest seal on vaid Londoni udu, mitte midagi huvitavat. Itaalias on Capri saar, mis meelitab. Ja miks ma üldse reisin - selleks, et saada inspiratsiooni uute laulude jaoks. Tegin ka Itaaliast laulu. Teiseks tahtsin saada vaheldust - tead ju ise, milline see meie elu on. Millised ilmad siin Eestis on.”
Bussireis nii kaugele on vist väga väsitav?“Üldse mitte. Oleksin võinud sinna kolme päeva asemel kas või kuu aega sõita, olnuks vaid võimalust.
Esimene linn, kus peatusime, oli Lido Dieso. Vaatasin, polnud seda ei entsüklopeedias ega kaartide peal. Kui kohale jõudsime, mõtlesin kohe, et mis imelik linn see on. Aga pärast vaatasin, et päris huvitav. Väga kena rand ja muudki kohad meeldivad.
Käisime ka Napolis. Kõik said seal ?oki liikluskultuurist. Iga teine auto oli mõlkis, ühelgi autol polnud isegi iluvõresid. Üks auto sõitis vastu posti ja sinna see jäigi. Täitsa ?okk! Kes tahtis, sõelus teisest läbi, peaasi, et ette saaks. Meie muidugi käitusime korralikult.”
Ja jäitegi tee äärde ootama, millal üle tee saab?“Me ei olnud nahaalsed. Ikka normaalsed. Nägin, kuidas kaks mootorratturit sõitsid kiivriteta, ja veel kõrvuti, ajades omavahel juttu. See ei ole ju normaalne! Midagi müstilist!
Capri saarel käisin Püha Augustuse iluaias. Ma ei kujuta ette, mitu tuhat erinevat taime seal kasvas. Neid andis ikka vaadata.
Ning muidugi oli huvitav Lenini obelisk. See oli suur üllatus, sest meil Tallinnas on need kõikjalt maha võetud. Ju see obelisk jäi sinna vanast ajast, ju siis ta rahvale nii meeldib.”
Itaallastele?“Ilmselt vist jah. Obelisk on seal kaua olnud, Lenin suri ju 1924. aastal. Seega üle 70 aasta tagasi ja näed, ikka hoitakse teda seal!
Capri saarelt ostsin mälestuseks kassipildiga T-särgi - olen ju kassiaastal sündinud.”
Kas viibisid ka Vesuuvi jalamil?“Jah, mäkke andis ikka minna - üle kahe kilomeetri, kõikjal lendlemas vulkaani tuhk ja jalge ees bee?id laavatükid. Ülevalt avanes vahva vaade Pompei linnale. Väga vana linn, aga mul läks juba meelest, mis sajandil seal elu käis. Giid rääkis liiga ruttu. Käisime ka ühes muuseumis, kus eksponeeriti mingisuguseid kujusid.
Veneetsias toimus liiklus ainult mööda kanaleid, kus sõitsid veebussid, veetrammid ja veetaksod.”
Milline üks veebuss välja näeb?“Täitsa väikse laeva kujuline. Väikse mootoriga, katus peal, rahvast mahtus peale saja ringis.”
Mis vahe on veetrammil, veebussil ja veetaksol?“Minu meelest mitte mingit. Välimus on üks ja sama. Ja veetaksoga ma ei sõitnud.
Põnevalt mõjus Pisa torn. Nägin kohe, et see oli veidi viltu. Targemad inimesed rääkisid, et ta peabki viltu olema. Omapärane.”
Sa ei kartnud, et äkki kukub ümber?“No kui ta on nii kaua seisnud, miks ta peaks just siis ümber kukkuma, kui mina ta poole vaatan? Ega minu silm siis nii maagiline ka pole! Et korraks vaatan ja torn käib kohe kärtsti maha! Kui ma juba Vesuuvil käisin, polnud mul ka Pisa torni juures põhjust karta, sest arg tüüp ma ei ole.”
Ehk said ka itaalia keele selgeks?“Natuke küll. Üks on itaalia keeles uno ja kaheksa otto. Vaat mismoodi on meeste nimed seal numbriteks pandud! Aga noh, igal keelel omad sõnad.
Natuke kasutasin itaaliakeelseid sõnu ka laulus, mille kirjutasin Roomas:
Itaalia on riik, mis kaardil tundub väike
Seal raha nimeks liir ja kirkalt paistab päike
Maailmas esimene on itaalia keel
Kuid selgeks õppida on üsna kerge see
Nii huvitav on fraas: kõik teed meil viivad Rooma
Sel imekaunil maal meid tuhat rõõmu ootas
Üks lemmikpaik me grupil oli Capri saar
Itaalias nii selge oli taevakaar.”
Verni Leivak
