Sodom lajatas Rock Cafés tõhusa seti
Võimalik, et populaarses kujutluses pigem ühiskondliku hie-rarhia hämaramasse otsa kuuluva metal’i-sõbra eelarve talub kohalike mainstream’i-kontsertide piletihindadega konkureerivat investeeringut kehvasti. Võimalik ka, et esmaspäeva õhtu pole ilmtingimata ideaalne aeg plastmassist õlletopsi ning riidekapis kolletuva Napalm Deathi T-särgi haaramiseks.
Igatahes on publikumi Rock Cafésse kogunenud alla keskmise hõredalt, mis üht mitme aastakümne vältel tulest ja veest läbi käinud bändi muidugi ei heiduta.
On paremaid ja on halvemaid õhtuid ning ega publikuarvu ja kontserdipaiga ebaproportsionaalne suhe kontserti veel nigelamas suunas tiri.
Metal on parim moodne eskapismi vahend ning see, et õõvastava reaalsuse eest brutaalsesse helimassi põgenemine pole kogupereürituseks muutunud, teeb kogu rituaali vahest veelgi ühendavamaks.
Tihe sound
Nagu pahatihti ikka, jõuab siin-kritseldaja kohale täpselt nii hilja, et tänaõhtune esimene bänd, Poola thrash metal’i pataljon Panzer’Faust, maha magada. Ülejäänud kaks soojendusorkestrit on Sodom aga kodumaalt kaasa toonud ning kui neist esimene, Berliinist pärit Fatal Embrace on pigem tüütu ning talumatult vanamoeline mootorratta-heavy, siis Düsseldorfi Assassin, mille laulja on kõrvalseisvat muusikakriitikust sõpra tsiteerides kui vormist väljas Alice Cooper, mängib kolmveerand tundi tõhusat hoi-hoi-hoi singalong power metal’it.
Assassinil nii mõnigi korralik riff, üks otsene tsitaat Jeff Beckilt ja teine mõnevõrra kaudsem Manowarilt, ja sellest piisab järjest tihedamaks ja aktiivsemaks muutuvate metal’i-fännide rivide pea-esineja tarvis ette valmistamiseks täiesti. Sodomil on heavy metal-muusika kujunemisel kui just mitte revolutsioonilised, siis teednäitavad teened igatahes. Tänaseks päevaks pigem nostalgiabändis musitseerivad bassist ja laulja Tom Angelripper, kitarrist Bernemann ning võimalik et bändi muusikatehniliselt täiuslikem liige, trummar Bobby Schottkowski lajatavad Rock Cafés tõhusa seti.
Sodomi sound on tihe ja kui kogu show, eriti aga alt punaseks valgustatud näoga end kolme lavale paigutatud laulumikrofoni vahel jagav Angelripper ilmseid Motörheadi-seoseid tekitab, siis esimese lisalugude ploki lõpetabki bänd kuulsa “Ace Of Spades” töötlusega.
Jah, Sodom pole tõesti Slayer, kuid tund aega korraliku vana kooli thrash metal’it kulub suve allahindlusteks valmistuvas Eestis hädasti ära.
