kaader filmist

Mulle on alati Kevin Spacey sümpaatne olnud. Ta on suurepärane nii „Kaardimajas” mõrvarliku poliitikuna kui ka tossikesest pereisana filmis „Tabamatu ilu”. Ilmselt seetõttu otsustasin ka filmi „Üheksa elu” vaatama minna. Film on sisuliselt mage ja moraliseeriv ning selle peategelane on kõnelev kass (Spacey), kuid oma suureks üllatuseks ei olnud ma kinosaalist lahkudes sugugi pettunud. Võib-olla ei olnud mu ootused lihtsalt väga kõrged või on teos nii klišeelik, et lõppkokkuvõttes toimib.

Film räägib loo biljonärist ärimehest, kes jätab oma perekonna unarusse. Christopher Walken mängib salapärast moraalijüngrit, kes muudab halbu inimesi kassideks või pigem vangistab nende hinge kassikehasse. Ka ärimehel tuleb ühel päeval karmavõlg tasuda ja ta muutub kassiks. Kassiks muutunud ärimees peab otsustama, muutub paremaks inimeseks või jääb igaveseks kassiks. See on nii totter idee, et mulle lausa meeldib.

Filmi on palju kritiseeritud, aga kui aktsepteerida sisulist magedust, on see isegi nauditav ja humoorikas. Spacey mängitud ärikat on võrreldud Donald Trumpiga, kuigi filmi tegelane USA presidendi ametikohale ei pürgi. Jääb üksnes loota, et ka Trump muutub enne valimisi võluväel kassiks.