Teadus mõõdab ennast ise
Kellelegi ei meeldi, et teda hinnatakse, isegi sportlasele mitte – kui ta ei ole just tipus.
Nii ongi maamuna peal lugematu arv erilaadseid teadlase töö hindamise süsteeme. Olukord on umbes säherdune nagu keskaegses Euroopas, kus igal vürstiriigikesel oli oma mõõdu-süsteem. Kuid need mõõdusüs-teemid siiski loksusid kuidagi paika, mis sest, et Prantsuse revolutsiooni käigus langenud peade hinnaga. Lõpuks mõõdeti maakera vööümbermõõt ja lõigati sellest välja üks kindel pisike tükike ja pisteti ühte Pariisi keldrisse kui meetri etalon.
Mis aga on ühe teadlase etalon? Vanal heal ajal otsustas selle ülemus. Kui ülemus juhtus olema kompetentne, oli ka otsus pädev. Hiljem hakati üle lugema publikatsioone ehk siis avaldatud artiklite arvu. Juhtus vahel ka nii, et kui ühele seenele liideti kaks kalossi, saadi kolm artiklit.
1950. aastatel hakkas USA lingvist Eugene Garfield teaduskirjandust perfokaartide abil indekseerima. 1955. aastal asutas ta Philadelphias firma, millele 50 aasta eest andis nime Institute for Scientific Information (Teadusliku Informatsiooni Instituut, ISI) ja samal aastal hakkas publitseerima ajakirja Science Citation Index (Teaduse Tsiteeritavuse Indeks). See oli katse süstemaatiliselt kokku korjata arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist artiklit on tsiteeritud. 1965. aastal näitasid Garfield ja ta kolleegid, et Nobeli laureaadid avaldasid keskmisest viis korda enam artikleid ja nende töid tsiteeriti 30 kuni 50 korda keskmisest enam. See tõstis tsiteeritavuse aastakümneteks teadlase mõ-jukuse esmanäitajaks.
Mõjufaktor on Garfieldi leiutis aastast 1963. Ent sellel on vähe pistmist üksiku teadlasega, vaid näitab ajakirja populaarsust. „Kui on midagi, millega nõustub iga bibliomeetrik, siis on see, et ajakirja mõjufaktorit ei tohi kasutada artikli või isiku hindamiseks – see on moraalne patt,” ütleb Hollandi Leideni teaduse ja tehnoloogia uuringute keskuse direktor Anthony van Raan. Kogu teadusmeetrika tohuvabohu juures on oluline üks lihtne asi: ei saa lugeda arvudest välja seda, mida seal kõige parema tahtmise juures olemas ei ole.
Parem lugu on h-indeksi nimelise hindamissüsteemiga, mille leiutas 2005. aastal California ülikooli füüsik Jorge Hirsch. Tema määratluse kohaselt on teadlasel, kes on avaldanud näiteks 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, h-indeks 50. Kuid h-indeksiga on selline kummaline lugu, et see ei vanane ja kestab läbi aegade nagu kalossinumber. Mitte midagi ei unustata, mitte kedagi ei unustata.
Kuid mida näiteks teha juhul, kui artiklil on mitmeid autoreid? Kui neid on sadu nagu DNA järjestamise artiklitel või võib-olla koguni tuhandeid nagu suure hadronite põrgati puhul?
Pole mingi ime, et aastas publitseeritud teaduse mõõtmise alaste artiklite arv ise on viimase 20 aastaga kasvanud üle kümne korra, ületades möödunud aastal tuhande künnise. „Ma oleme tunnistajaks bibliomeetrika Kambriumi plahvatusele,” võrdleb Indiana ülikooli informatsiooniteadlane Johan Bollen teaduse mõõtmise olevikku minevikus toimunud elurikkuse plahvatusliku kasvuga.
Abistav mõõtmine
Pole midagi lihtsamat, kui tekitada arv. Ungari teaduste akadeemia väljaande Scientometrics asutaja ja peatoimetaja Tibor Braun hoiatab, et kuna arvu on nõnda lihtne tekitada, loob see inimestele illusiooni, et nad teavad, mida arvud tähendavad. Administraatorite kohus on mõista, mida üks või teine meetrika, mõõtmissüsteem, nende pakutud arv võib neile pajatada.
Akadeemik Endel Lippmaa hindab teadlase hindamist nõnda: „Kauba väärtust hindab ju ostja ja mitte reklaamija. Reklaamija võib ajada igasugust juttu. Ostja otsustab, millist kaupa on mõtet osta, millist mitte ja sellega ta ka otsustab, milline firma väärib olemasolu ja milline ei vääri. Turg otsustab. Teaduses on täpselt seesama asi. Turg otsustab. Mida tsiteeritakse, on ilmselt väärtuslik, muidu ei hakataks teda tsiteerima. Muidu teda teised ei kasutaks ega loeks. Ja mis on väärtusetu, see unustatakse, teda ei tsiteerita, ta kaob unustuse hõlma. Toimub looduslik valik. Ja see looduslik valik on see, mida mõõdab Citation Index. ISI. Ja see ongi kõik.
Sinna juurde tuleb loomulikult kõik see, mis on koolide pingeridade juures. Igasugused asjad, mida tuleks justnagu ka arvesse võtta. See on umbes samasugune väide nagu poes, et jah, tõsi küll – need botikud ei müü. Ostjaid ei ole, kuid mõelge, need on ju parimad, mida me teha saime. Mõelge, millise hoole ja armastusega neid on tehtud. Inimesed on oma südamevalu ja kõik oma püüded sinna pannud. Ja nojaa, kukub küll välja nagu alati – kuulge, toetage ometi meie botikuvabrikut.
No ei ole nii. See on objektiivne hinnang. Ja see, et ta enamikule ei meeldi, on täiesti loomulik. Tahaks teada, millisele sportlasele meeldib see, kui teised kuldmedalid ja hõbemedalid saavad. Ei meeldi. Aga sporti tehakse ikka. Ja keegi ei väida, et see on ahistav, kui nad sellega tegelevad.”
Bibliomeetriast võib olla palju abi nii teadlasele endale kui ka tema kolleegidele. Kuid mitte selleks, et üht või teist teadlast arvustada. Vaid näiteks kui molekulaarbioloogile tuleb äkki pähe, et vaadata, mida uut ja huvitavat toimub majandusteaduses või kosmoloogias või minupärast sporditeaduses, siis saab ta kasutada teiste inimeste tööd ja üles leida artiklid, mis ühe või teise hindamissüsteemi järgi on mõjukamad.
Teaduse mõõtmine võib üsnagi asjalikul moel hinnata teadusasutust tervikuna, võrreldes teiste omalaadsetega. Ning aidata paigutada ka Eestis tehtava teaduse globaalsesse konteksti. „Bibliomeetrilised näitajad on vähemalt alusuuringute puhul mitte üksnes kõige lihtsamad kasutada, vaid ka kõige usaldusväärsemad,” kinnitas akadeemik Jüri Allik 2006. aastal ajakirjas Horisont, „kindlalt saab väita, et Eesti panus on viimase 15 aastaga pidevalt kasvanud.”
„Kui kümne aasta jooksul publitseeritud artiklite kogutsiteerimist lugeda riigi teadusproduktsiooni taseme näitajaks, siis Eesti puhul on see näitaja viimasel dekaadil paranenud 1,45 korda dekaadiga 1993–2002 võrreldes,” tõdes akadeemik Peeter Saari oma 2008. aasta lühiuurimuses.
Mõnes mõttes on teaduse mõõtmine nagu pianistide konkurss. „Võhmal pianistide või muude esikohta püüdlevate virtuooside võidujooksul on sama palju ühist kunstiga kui hobuste võiduajamistel,” kirjutas poola kirjanik, emigrant Argentinas Witold Gombrowicz.
Akadeemik Juhan Rossi näitele tuginedes kinnitab haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler, ökoloog Andres Koppel: „Väga olulisi tulemusi saavutanud teadlaste omavahelisel võrdlusel ei ole edetabelitest tegelikult kasu. Ainuke mõju teadlase töö hindamiseks on „töö kiidab tegijat”.”
Kokkuvõtteks annab Wash-ingtoni ülikooli informaatik Carl T. Bergstrom sellise näpunäite: „On parem viis hinnata artikli tähtsust või üksiku teadlase olulisust: lugege seda.”
