Vananemisega kaasneb rakkude kahjustumine. Rakke kahjustab meile eluliselt vajalik mürk hapnik, mille väga reaktsioonialtid ühendid rakule vajalikke molekule oksüdeerivad ehk nende tegevuseks vajalikke elektrone ära napsavad. Selliste aktiivsete pahalaste ehk vabade radikaalide tegevuses on nähtud vananemise põhilist mehhanismi. Üldtunnustatud teooria kohaselt kahjustavad vabad radikaalid organismi vananedes rakkudes tegutsevaid lipiide, valke ja DNA-juppe, halvates seeläbi organismi kudesid ja organeid ning kogu keha tegutsemisvõimet.

Vabade radikaalide vastu astumiseks on aastakümnete vältel loodetud selliste ainete abi, mis vabad radikaalid loiuks teeksid. Ühed säherdused rakukahjustumise vastu võitlejad on antioksüdandid – vitamiinid, mida leidub näiteks puu- ja köögiviljades, aga mida on sisse pandud ka toidulisanditesse, olgu need müügil multivitamiinide või muude meeldivate nimede all. Rakud toodavad ka loomulikke molekule, ensüüme, mis vabade radikaalidele vastu astuvad ja nende aktiivsuse lõpetavad, kaitstes nõnda raku molekule võimaliku lõhkumise eest.

Teadlased püüdsid jälile jõuda, kuidas vabade radikaalide aktiivsust ja vabadust veel tõhusamalt piirata saaks. See vananemise mudel toimis, kuni University College Londoni tervisliku vananemise instituudi asedirektor David Gems ja tema kolleegid lõid geneetiliselt muundatud varbussid, kes enam ei tootnud loomulikke ensüüme, mis vabade radikaalide aktiivsuse lõpetaks. Vabade radikaalide tase sellistes varbussides tõusis enneolematult, nõnda oleks pidanud ka ussikeste rakud kiiremini hävima. Kuid midagi sellist ei juhtunud. Hoolimata suurest oksüdatiivsest kahjustusest ja stressist elasid ussikesed hoopis kolmandiku võrra kauem kui varem.