Teismelise pihtimus: “Eelmisel aastal läksin ikka täiesti käest ära”
Kati (nimi muudetud) ootab pikisilmi oma 18. sünnipäeva, sest siis võib ta teha, mida vaid hing ihkab. “Näiteks teen suitsu seal, kus tahan,” nimetab ta esimest asja. Kati suitsetab juba paar aastat ja kui vanemad sellest kuulsid, tuli suur pahandus. Kati on aga parim näide sellest, et mida suuremat survet avaldatakse, seda suuremat vastupanu see leiab.
“Ma arvan, et tunnen end siis nagu mingi autoriteet,” arvab Kati päevast, kui saab seaduse silmis täisealiseks. Kati emale tütre saabuv sünnipäev hirmu ei tee, sest tema sõnul teeb too juba ammugi seda, mida ise tahab.
Kati lõikas ise maha oma puusadeni blondid juuksed ja värvis need tumedaks. Vahepeal on tüdruku pea olnud katselavaks muudelegi värviproovidele. Kõrvades on tal kokku viis auku, ka keeleneet sai pandud, aga selle on Kati praeguseks ära võtnud. Mullu suvel lasi ta seljale tätoveeringu teha. “Ma olen kõik meetodid läbi teinud,” võtab Kati oma protesti kokku. Vaid narkootikumidest on ta eemale hoidnud, sest on näinud, kui hirmutavat mõju on meelemürgid avaldanud tema sõbrannadele.
Alaealise elu teeb Kati meelest raskeks täiskasvanute rõhumine: tuleb koolis käia, tuba koristada ja käske täita. Tüdruk tunnistab, et kerge pole ei temal ega ka tema vanematel olnud. Raskused algasid juba põhikoolis, kus ta ei tahtnud kiusamise pärast enam käia. Popitegemine päädis halbade hinnetega ja üha enam kasvas ärevus, mis õpetajad võivad öelda, kui ta lõpuks oma nägu näitab. Muretsev isa viis depressioonis lapse psühholoogi ja psühhiaatri juurde, kes määras talle antidepressandid. Rohtude võtmise jättis Kati aga pooleli, sest leidis, et need ei mõjunud nagu oleks vaja olnud.
Põhikooli lõpetas ta raskustega, uues koolis algasid aga taas vanad mured. Kui hinded halvaks läksid, kadus tahtmine edasi õppida ja ette võeti uus käik psühhiaatri juurde. Taas kord määrati antidepressandid.
Häirib pidev kontroll
Kati teab, et tema pärast on kõigil närvid püsti. Ta leiab aga, et vanemad muretsevad ja hoolitsevad ülemäära. “See on pubekaiga, nad võiksid rohkem aru saada ja mitte oma tahtmist mulle peale suruda,” leiab ta. “Mina pole nagu nemad. Nad arvavad, et joomine rikub lapse ära. Kui öelda, et ei tohi, siis just lähen ja joon end täis. Nad võiksid last rohkem tunda ja usaldada.” Katit häirib vanemate pidev kontroll ja nende soov õppida tundma kõiki tema sõpru.
Kui varem jooksis psühholoogide vahet isa, siis möödunud aastal võttis ema teatepulga üle. “Isa enam ei jaksa. Aga me peame last aitama nii palju, kui saame,” leiab ema Erika, kes on lugenud teemakohast kirjandust ja ka ise psühholoogide juurest abi otsinud. “On olnud situatsioone, kui oleme olnud täiesti nõutud. Püüdsime siis teisiti käituda, teisiti rääkida.” Kati ema sõnul on neil seda raskem, et kumbki pole enam esimeses nooruses: abikaasa on 65- ja Erika 50-aastane.
Kati isegi tunnistab, et eelmisel aastal läks ta täiesti käest ära: “Olin rohkem poistega koos, istusime pubides, jõin ja suitsetasin rohkem.” See oli aeg, kui suhted kestsid nädala ja ta vahepeal koju ei jõudnudki. Isa vahetas kodus lukud, aga uut võtit tütrele ei andnud. Ütles, et kui kümneks koju ei jõua, siis pannakse uks lukku.
See kontrollimehhanism aga ei toiminud, sest siis veetiski Kati ööd pigem sõprade pool. Ema helistamised ja kojukutsumised ei avaldanud mõju. Kati teab, et neil öödel ei saanud ema mure pärast magada. “Ega ma siis ise ka ei maganud,” tunnistab ta. “Panin oma kurbuse ja viha joonistamisse, kirjutasin luuletusi ja laulusõnu. Hing valutas, suur masendus oli peal.”
Lõpuks otsustas Kati kooli pooleli jätta. Vanemad olid siis kindlad: koju passima ei jää, tuleb valida: kas töö või hariduse omandamine. Nii läkski Kati tööle – algul tegi telefonitsi kü-sitlusi, siis töötas mõni aeg Prismas. Aga ka töö kujunes pingeliseks ja raskeks. Praegu on Kati omal algatusel koolis tagasi.
Viimasel ajal on pereelu veidi rahulikumaks muutunud, kuigi lähikondsed ei kipu veel rõõmustama. Kõik pelgavad, et vanad halvad ajad võivad naasta. Tüdruk püsib kodus, sest juba seitse kuud on tal olnud kindel suhe. “Oli raske. Aga ta on nüüd kodus, ei jookse enam ära,” on emal hea meel. “On kergem, kui ta on meie kõrval.” Noored lonkisid vabal ajal mööda tänavaid, et koos olla. Kui konfliktid kasuemaga jätsid noormehe koduta, polnud Kati vanemad selle vastu, et ta võiks elada nende pool.
Erika sõnul on nende tütar saanud palju tähelepanu ja temaga on kogu aeg tegeldud. Ema tõdeb nüüd, et ehk on tähelepanu olnud isegi liiga palju. Üks Peterburi psühholoog olevat andnud talle aga parimat nõu. Ta soovitas last rohkem usaldada, ta rahule jätta ja lasta tal endal otsustada.
Nii ongi Kati juba praegu enda peremees. “Kui on vaja, siis ikka aitame. Kui on raha vaja, siis annan. Samas on ikka ka mingid reeglid, millest tuleb kodus kinni pidada,” selgitab ema. “Paljud imestavad, kuidas nii saab. Ma ei vihka oma last, ta on ju mu tütar. Midagi oli ilmselt viltu ka minus,” ütleb ema. “Nii palju kannatust mul ikka jätkub, et oma lapsega toime tulla. Mees toetab mind samuti.”
Intervjuu psühholoogiga
Ene Talvist
«Vanem peaks tegema vahet enda ja lapse probleemidel»
•• Kuidas peaks vanem oma mässava teismelisega käituma? Kas kasutama jõuvõtteid, rääkima, ignoreerima?
Imetlen ja austan kirjeldatud perekonda, kes vapralt on jõudnud ühe keerulisima eluperioodi lõpusirgele. Sest suurt muutumist on see nõudnud nii lapselt kui ka vanematelt.
Võtmeküsimus ongi see, kuidas vanemad reageerivad teismelise väljakutsuvale käitumisele. Kasuks tuleb, kui vanem suudab rahulikule ja ausalt, kuid liialdusteta oma tundeid väljendada. Paraku ei saa vanemad sageli ise endast aru ja vale käitumine – jõuvõtted ja ignoreerimine – tuleneb selgest abitusest. Soovitan vanematel otsida spetsialist, kes aitab saada selgust endas, leida hingeline tasakaal.
•• Kui laps ütleb, et vanemad peaksid andma talle rohkem vabadust ja teda usaldama, siis on paljudel vanematel seda väga raske teha. Kuidas leida kõiki osapooli rahuldav kesktee?
Vabadus käib koos vastutusega, tuleb usaldada, aga ka kontrollida. Kontrollida tuleks väga delikaatselt ja ainult olulisi asju. Sõbrad ja kallimad kuuluvad lapse isiklikku ellu ja ta otsustab ise, kui palju vanemaid sellesse pühendab.
Vanem peaks tegema vahet, millised on tema ja millised lapse probleemid. Vanematel, kes oma lapsi piisavalt ei usalda, võib olla raske loobuda võimust nende üle. Või leppida sellega, et laps on jõudnud ikka, kus ta õpibki iseotsustamist ja õppides teevad kõik vigu. Need on kõik vanema probleemid, millele ta peab ise lahenduse leidma, vajadusel spetsialisti abiga. Ei maksa oodata, et need kaovad, kui teismeline muutub “heaks”.
Paraku ei saa teismelise vanem olla alati kindel, et tema lapsega on kõik hästi. Ent ta saab õppida elama teadmisega, et elu ei pakugi garantiisid. Ja saab rohkem uskuda sellesse, et kõik vanema õpetussõnad on lapse teadvuses olemas ja ka juhivad teda, isegi kui ta nende kehtivust vahel katsetab. Vanem saab ka õppida, kuidas lasta noorel tänitamata oma vigadest õppida.
Kui laps nõuab endale rohkem õigusi, on vanema ülesanne anda neid koos täiendavate kohustustega. Selge see, et neid teismelised võtta ei taha, aga siin tuleb olla järjekindel. Vabadust tuleb suurendada järk-järgult, jälgides, kuidas noor sellega toime tuleb.
•• Kas keelata lapsel lävimast vanemate meelest “halbade” sõpradega, kes õpetavad jooma ja suitsetama? Kas viga on ikka sõprades?
Pole enamasti õige arvata, et sõbrad õpetavad. Ju nad ikka õpivad üheskoos. Keelata on lihtne, aga kuidas tagada keelust kinnipidamine? Siis hakatakse tõenäoliselt suhtlema salaja.
Keelamise asemel võiks vanem küsida, mis last köidab selle sõbra juures. Teismelisele muutuvad sõbrad vanematest tähtsamaks sellepärast, et nad ei kritiseeri, võtavad üksteist nii, nagu nad on. Vanemad koguksid teismelise silmis plusspunkte, kui nad oskaksid olla samuti sallivad ja lõbusad. Mitte ainult nõuda, kritiseerida, õpetada.
Hulgakesi koos olles tuleb ette ka lausa rumalaid tempe. Ettenägelik vanem kasutab selliseid olukordi, et aidata lapsel veast õppida ning paneb õla alla, kui on vaja kahjusid heastada. Tähtis ja abistav kogemus on ka see: minu vanemad aitavad mul välja tulla ka täbaraimast olukorrast. Kui laps saab olla kindel vanematele, soovib ta, et vanemad saaksid olla kindlad ka temale.
•• Mida teevad vanemad lastega suheldes valesti, et ühel päeval ei leia nad enam oma teismelisega kontakti (muusika keeratakse valjuks ja vanem kupatatakse toast välja)?
Teismelist iseloomustab tugev vajadus aeg-ajalt omaette olla ja niisamuti vajadus ise otsustada. Vanemat tõrjudes kehtestab noor oma piire, milles tal on turvaline olla, mõelda oma mõtteid ja tunda oma tundeid. Ei midagi halba, eks? Kuidas ta muidu omaette isiksuseks saaks?
Kahjuks ei märka vanem sageli õigel ajal taanduda ja jätkab oma harjumuspärast kontrolli. Laske lapsel olla ja ärge võtke ta tõrjumist isiklikult. Ta tahab ise endaga toime tulla. Ta ei tee seda mitte niivõrd teie kiusamiseks kuivõrd iseenese kaitseks.
Kui vanema mure siiski püsib ja ta aimab hädaohtu, soovitan kindlasti pöörduda nõustaja või perepsühholoogi poole.
•• Mida saab vanem teha selleks, et hoida last eemal alkoholist ja narkootikumidest?
Vanem saab õpetada, et üldlevinud tõekspidamisi saab kahtluse alla panna. Noorega võiks arutleda näiteks: miks üldse juuakse? Mida see mulle annab, kui ma joon? Millest ma ilma jään, kui joon? Millest jään ilma, kui ei joo? Kui üldse juua, siis mida, kui palju, kuidas?
