Teismelise riskikäitumise taga on suur annus impulsiivsust
Kui teismeline tuleb koju veidi enne päikesetõusu, silmad pahempidi peas, ja seab esimese hooga sammud WC suunas, paneb see iga lapsevanema muretsema. Katsu sa noomida või moraali lugeda – selle peale lendab uks pauguga kinni või keeratakse muusika valjemaks. Ja kui pääsedki kuuldeulatusse, on noor nagu “transis” ja kogu muretseva vanema jutt voolab maha kui hane selga valatud vesi.
Salamisi loodab vanem, et selliste öiste käikude tulemused poleks fataalsed. Põhjust seda karta on kuhjaga, sest teismeliste surmade kolm peapõhjust on tapmine, enesetapp ja trauma.
“Miks ta küll nii teeb?” mõt-leb ilmselt iga lapsevanem, kes on võsukese kasvatamisele aega pühendanud. Miks ometi laps käitub nagu meeletu? Vastus sellisele küsimusele on enamasti: “Ma ei tea.”
Ja ta tõesti ei teagi
Iowa ülikooli psühholoogiaprofessor Meg Gerrard on teismeliste riskikäitumise põhjusi püüd-nud välja selgitada juba 12 aastat. Tema uurimus suitsetamisest, alkoholi ja uimastite tarvitamisest ning kaitsmata suguühetest hõlmas üle 10 000 noore kogu riigist. Gerrard leidis, et üks suurimaid põhjusi, miks teismeliste käitumist on raske mõista, on impulsiivsuse suur roll nende tegutsemises.
Kõigi nende aastate jooksul on teadlased püüdnud aru saada, mis toimub noorte peades enne tegutsemist. Gerrardi sõ-nul on aga oluline see, mis nende peades ei toimu. Nimelt pole suur osa puberteediealise otsustest seletatavad mitte mingil tasandil. “Tegu pole motiveeritud käitumisega või et nad oleksid mõelnud, kui palju nad seda teha tahavad. Nad lihtsalt tegutsevad,” vahendab Science Daily Gerrardi. Nende teod pole tihti plaanitud ega ette kavatsetud, riskimist soodustavad sageli ka sõbrad ja eakaaslased.
Gerrardi ettekanne psühholoogiateaduse assotsiatsiooni iga-aastasel konverentsil Washingtonis keskendus kahele otsuste langetamise viisile – põhjendatud tee, mis viib kavatsetud tegudeni, või intuitiivne tee, kui tegutsetakse impulsi ajel. Need kaks mudelit on meis kõigis kogu aeg aktiivsed, kuid olukord võib teismelise viia üht või teist teed.
Kui noor käitub läbimõeldult, siis on tema õla taga justkui saatan ja ingel nõu andmas. Kui ta käitub impulsi ajel, siis sosistab vaid kurat, et see asi võib huvitavaks minna.
Hea, kui jääb kiiresti vahele
Psühholoog ja psühhoterapeut Ene Talvist nõustub Meg Gerrardi töö tulemustega. “Noortel on tunded tugevad ja hormoonid möllavad, aga elukogemust vähe,” põhjendab Talvist, miks sageli arutult tegutsetakse. Kui esimesele riskimise kogemusele ebameeldivusi ei järgne, kipub teismeline tegu kordama. See-pärast arvab Talvist, et noorele oleks parem, kui ta kohe vahele jääks.
Gerrardi teadustöö näitas, et alati pole vaid saatan see, kes ahvatleb meeletusi tegema. Kui asi jõuab impulsiivse käitumiseni, siis mängivad peamist rolli eeskujud, eriti need, kes on tuntud riskialti käitumise poolest. Sageli püüavad vanemad panna lapsi mõtlema võimalikele negatiivsetele tagajärgedele, aga sellest ei piisa. Gerrard soovitab laste meelsust riskimise suhtes kujundama hakata juba seitsme-kaheksa-aastaselt, mil tekivad esimesed eeskujud.
Talvisti sõnul on iidolite vastu võitlemine väga raske töö. Vanema mõjutus jõuab kohale vaid siis, kui tal on lapsega hea kontakt ja lapse silmis autoriteeti. “Käsu ja keeluga seda asja reguleerida ei saa,” lisab Talvist. Oma tõekspidamiste edasiandmine nõuab tema meelest ka palju aega, kuid paljud vanemad eelistavad lastega tegelemisele töötegemist, sest see on lihtsam.
Juba maast madalast tuleks lastes kasvatada austust, hoolivust ja armastust, sest umbes 13.–15. eluaastaks võib rong olla läinud.
Lõpmatuseni ei saa vanemad oma lapsi kaitsta. Ei tohi aga hakata parastama stiilis “ma ju ütlesin, et nii läheb”. Kui noor on hädas, tuleb ta ära kuulata ja aidata tal probleemi lahendada.
