Varanduslik kihistumine Eestis on tõsiasi!

Inimesed, kelle sissetulek erineb paarkümmend korda, loevad vanast harjumusest ennast keskmise jõukusastmega inimeste hulka. Põhjuseks on Eestis tekkinud varanduslikud kihid, mida paljud endale ei teadvusta.

Üks kolmekümneaastane mees võib tunda rõõmu oma majast, teine temavanune otsib võimalust üürikorterist pääsemiseks. Põlvkondade vahel tekitab konflikti, et mõnelgi ametil pole enam endist prestiizhi ega sissetulekut. Näiteks on kelner ja kaupluse osakonnajuhataja nüüd täiesti tavalised inimesed, mitte eriliste võimalustega, nagu vanasti.

Mingil kummalisel kombel jätkub pensionärist vanaemal aga raha lapselastele jõulukinke teha, samas kui temast kümme korda suurema sissetulekuga inimene ei tule mingil põhjusel ots otsaga kokku. Ehk on saladus just selles, et osa inimesi ei oska ennast õigesse varanduslikku kihti paigutada ja kipub oma võimalusi üle hindama? Rääkisime viie erineva sissetulekuga inimesega, et lugeja saaks oma elujärge nende omaga võrrelda.

Edukas ärinaine hindasid ei vaata

Hilistes neljaküm- nendates Sirje Küt- tis on edukas ärinaine. Tal on ilukonsultatsioonidega tegelev väikefirma. Oma sissetuleku suurust Küttis ei ütle ega teagi: "Isikliku ja firma raha peaks küll lahus hoidma, kuid teisest küljest panen kõik, mis tegevusega koguneb, uuesti äri alla. Teoreetiliselt võib ju mõelda – kui kõik maha müüksin, siis võiksin saadud rahaga elu lõpuni tagasihoidlikult toime tulla. Kuid ma olen praeguse elustandardiga harjunud ega saaks juba seetõttu niisugust sammu teha."

Küttisel on avar kodu ja ta ei pea enda sõnul ka peost suhu elama: "Toidupoes ma ei mõtle, mida ma korvi panen. Kui on vaja rõivaid osta, siis hinnasilti ma pingsalt uurima ei pea. Saan lubada seda, mis mulle sobib." Auto ja mobiiltelefon pole Küttise jaoks moeasjad. Ilma nendeta läheks ta lihtsalt pankrotti. Spordisaalis käib ta selleks, et kiire elu jaoks tarvilikku energiat koguda.

Sirje Küttis teab, et mujal maailmas võib temavanune edukas äriinimene juba oma töö vilja hakata nautima ja hinge tõmbama, kuid ta lepib paratamatusega: "Eestis käis stardipauk äris alustamiseks kõigile ühel ajal, olid sa siis kakskümmend või nelikümmend, nagu mina."

Mõnikord tahaks ta päevagi iseendale pühendada, aga sellist võimalust ta lähiaastatel veel ei näe.

Konsultandi suurim luksus on vaba aeg

Avalike suhete konsultant Henri Käsper (28) kuulub nende noorte ja edukate hulka, kelle aastapalk jääb 200 000 krooni kanti. Ennast jõukate hulka Käsper aga ei arva, vaid nõustub end hindama "normaalsel majanduslikul järjel" olevaks inimeseks. Käsperi sõnul on Eestis möödas ajad, kus suuri summasid võis teenida ühekordse ulja äritehinguga.

Henri Käsperi sissetulek on piisav, et maksta korteri soetamiseks võetud eluasemelaenu. Kord aastas saab ta endale lubada ka ühe puhkusereisi. Samas tunnistab Käsper, et pangaarvele pole ta oma kuusissetulekust suuremat rahavaru suutnud koguda. Edukas noor mees leiab, et tema praegune positsioon ei anna kaugeltki põhjust rahuloluks: "Vaba aeg on luksus, mida mina endale lubada ei saa. Ma tõepoolest kadestan inimesi, kel on rohkem aega enda jaoks."

Käsperi sõnul on tal oma kauaaegne ja kindel sõpruskond: "Oletan, et mu lähemate tuttavate sissetulek on üsna erinev, kuid me ei räägi rahast. Teised ei küsi, palju mu teksapüksid või lips maksavad ja ma ei näe ka põhjust sellest rääkida. Õigupoolest ma ei teagi, kui palju mu sõbrad teenivad."

Teisalt pole Käsperil ka ühtki sellist semu, keda börsikrahh oleks sundinud maja või autot pangale loovutama. "Olen küll kuulnud inimestest, kes on viimastel aastatel pidanud oma kulusid koomale tõmbama, aga minu tuttavad on ilmselt oma võimalusi kainemalt hinnanud," oletab Käsper.

Oma vanematega pole Henri Käsperil rahakulutamise tõttu eriarvamusi tekkinud, sest nad on uue ühiskonnaga päris edukalt kohanenud. Küll on ta märganud, et vana-ema on Eestis igapäevaseks muutunud laenuvõtmise pärast murelik: võlg olevat ikkagi võõra oma.

Ministeeriumiametnik üürib korterit

Indrek Mägi (28) on ühes ministeeriumis keskastme juht. Tema kuupalk on umbes 7000 krooni.

"Suurt majaduslikku kindlustunnet mu palk ei anna ja rahakogumine kõne alla ei tule," tunnistab Mägi. "Elan kuust kuusse."

Toidu, rõivaste ja igapäevaste kulutustega tuleb sellise palgaga kenasti välja. Mõnikord annab rahakott võimaluse ka mõnda pubisse sisse põigata, kuid suuremate ostude tegemine nõuab tema sõnul planeerimist mitu kuud ette: "Nii küll ei ole, et lihtsalt lähen poodi ja ostan televiisori või pesumasina."

Noor mees tunnistab, et reisida tahaks rohkem, aga selle jaoks jääb sissetulek napiks. Kõige suurem probleem on oma kodu puudumine, praegu elab Mägi oma perega üüritud korteris. Seni pole olnud võimalust ka eluasemelaenu võtta, sest mõnikümmend tuhat krooni peaks korteri ostuks ka endal leiduma. Seda ta veel koguda pole suutnud. Indrek Mägi usub, et samal põhjusel on paljud noored pered üürniku seisuses.

Mägi loodab, et suudab tulevikus rohkem raha teenida, senine kokkuhoidlik eluviis õpetab teda aga oma kulutusi kontrollima: "Kui sissetulek suureneb ja oled seni tagasihoidlikumalt läbi ajanud, on kergem toime tulla. Neil, kes on laheda eluviisiga harjunud ja peavad ühel hetkel õppima kulusid koomale tõmbama, on kindlasti palju raskem."

Trollijuht restoranis ei käi

Loo Velleste (55) kuuteenistus on 3500-4000 krooni.

"Söönuks saab selle eest küll ja korteri eest tasutud samuti, aga üle küll midagi ei jää," räägib Velleste.

Loo Velleste kõige suurem väljaminek on korteriüür, täpsemalt küttekulu. "Paar viimast kuud on küttearve olnud juba üle kuuesaja. Korteri peale läheb kuus üle tuhande krooni," on Velleste pisut murelik, sest palgatõusust pole juttugi. "Moekalt riides käia ma oma sissetuleku juures ei saa ja õnneks ma sellest ka eriti ei hooli. Mõnikord saan riideid Soomes elavalt sõbrannalt."

Õhtuti Velleste väljas aega veetmas ei käi: "Esiteks ei jätku selle jaoks raha, teiseks pole ka midagi selga panna."

Velleste on rahul, et vahetustega töö võimaldab lõunatada kodus.

Kodus hoiab Velleste toidu pealt kokku näiteks sellega, et paneb oktoobris pool seakeret sügavkülma: "Nii on liha alati võtta ja pea iga väikest killukest käima poes ostmas."

Velleste tunnistab, et teeb mõnikord siiski läbimõtlemata kulutusi: "Olen korduvalt läinud värviliste voldikute ja kaubakataloogide õnge, mida postkasti pistetakse. Lähen elevile ja tellin jälle mõne asja, hiljem kirun ennast. Üks suur väljaminek on ausalt öeldes veel – ma suitsetan paki sigarette päevas."

Pensionär reisib raamatuid lugedes

Maret Hein (62) saab pensioni 1486 krooni kuus ja lisab: "Pole küll kuulnud, et keegi pensionisaaja nälga jääks. Ehkki talvekuudel on raske."

Korteriüürist jääb Heinal kuus järele nelisada krooni, mille eest ta peab saama kõhu täis ja ka rohud ostetud. Viimastele kulutab ta iga kuu 60-70 krooni. Kui ei priiska, jätkub ka toidu jaoks: "Rehkendan pika aja peale, kui palju mul makarone või jahu vaja läheb ja ostan korraga suurema portsu valmis. Piima asemel kasutan enamasti piimapulbrit – tuleb odavam. Või ostmist väldin. Mõnikord tahaks küll suitsuliha või paremat vorsti, aga üle 33 kroonist ma endale lubada ei saa."

Hein tunnistab, et paremini majandama on teda õpetanud elukogemus: "Tagantjärele mõeldes ma nooremana rahaga ümber käia ei osanud."

Suvekuudel, kui kütte eest tasuda ei tule, paneb Hein raha kõrvale remondi jaoks – 600 krooni kuus. Kui on vaja külla minna ja kingitust teha, viib Maret Hein ikka mõne oma näputöö. Teatris tahaks ta enda sõnul rohkem käia, aga ainsale piletile ta neljandikku kuu elamisrahast kulutada ei raatsi.

"Kui raha oleks rohkem ja ise noorem, siis reisiksin ja ostaksin raamatuid," arvab Hein ja lisab selgituseks, et oli vanasti kõva raamatute ostja. "Tegelikult on "Maailm ja mõnda" sari mul nii põhjalikult läbi loetud, et raamatu vahendusel olen kogu ilma läbi rännanud."

Pensionärid pole vaeseim ühiskonnakiht

Hansapanga majandusanalüütik Maris Lauri arvab, et inimeste elujärg jääb alanud aastal üldjoontes samaks.

"Varanduslikud kihid on alati olemas olnud," kommenteeris Maris Lauri. "Üleminekuprotsessi käigus on kihistumine aga laiemaks veninud ja avalikult teadvustatud. Nõukogude ajal lihtsalt ei teatud, kui hästi kitsam ring inimesi elas.

Varanduslike kihtide vahel piiri tõmmata on üpris keeruline. Tulenevalt ühe või teise piirkonna elukallidusest on jõukuse piirid tegelikult väga erinevad. Linna mõistes väike palk võib maapiirkonnas tunduda tõelise unelmana.

Kindlasti ei kuulu vaesema kihi hulka pensionärid, nad on sissetuleku poolest vaid veidi alla keskmise. Kõige keerulisem rahaline olukord on paljulapselistes peredes, kus töötab ainult üks vanem.

Selline perekond, kellele pank on nõus andma tarbimislaenu, võib ennast lugeda jõukusastme järgi keskmiseks. Kinnisvaralaenu saaja on juba tugev keskmine.

Armastame end võrrelda Lääne-Euroopaga. Sealsete inimeste palkadega võrreldes tundub meie sissetulek nadi, kuid arvestada tuleb ka kõigi kulutustega. Ka siin on tohutu vahe.

Brutopalk üldiselt aasta esimesel poolel ei kasva. Küll aga tõuseb miinimumpalk, mis muudab maapiirkondades ametliku palganumbri kindlasti suuremaks. Kuna suureneb maksuvaba tulu, siis kasvab inimeste netotulu. Aasta alguses võib inimestel tekkida tunne, et raha jääb üle.

Oluline hinnatõus, mis puudutab sel aastal meid kõiki, on kütte hinnale lisatud käibemaks. See toimub suvel; kütte hinnatõus hakkab tunda andma septembris-oktoobris. Praegu pole veel teada, kas hinnad tõusevad samuti 18%. Nii et kui aasta esimesel poolel võib tekkida väike raha ülejääk, siis aasta teisel poolel võib tekkida vajadus kulutusi koomale tõmmata. Teised tähtsamad hinnatõusud, mis suurema hulga inimeste elu võivad mõjutada, on liikluskindlustuse ja ühistranspordi kallinemine.

Teisalt võib oodata, et aasta teisel poolel hakkavad paljud tööandjad palka tõstma. Mõistlik tööandja saab ju aru, et kui töötaja reaalne sissetulek väheneb, vähendab see ka tema tootlikkust."

Regina Hansen