Ent vaadates Ukraina käekäiku viimasel veerandsajal aastal, võib öelda, et polegi olnud suurt vahet, kes riiki juhib. Olgu kaks ametiaega ametis püsinud Leonid Kutšma (1994–2005), oranži revolutsiooni toel valimised võitnud Viktor Juštšenko (2005–2010), kellelt oodati Ukraina uueks loomist, Justšenkolt revanši võtnud venemeelne Viktor Janukovõtš (2010–2014), kes Euromaidani käigus riigitüürilt minema löödi, või viimatine president Petro Porošenko – kõigis on ukrainlased peagi pettunud. Üks põhjus on selles, et Ukraina on väga mitmepalgeline riik, kus eri piirkondades ongi inimestel üsna erinevad eelistused. Aga teine on selles, et ükski president pole suutnud (sageli ka tahtnud) lõppu teha laialdaselt lokkavale korruptsioonile, mille tõttu Ukraina on üks väiksemate sissetulekutega riik Ida-Euroopas. See, mitte niivõrd sõda Ida-Ukrainas, on põhjus, miks palju ukrainlasi tuleb Eestisse raha teenima.

Mitu tegurit võib sundida Ukrainat liikuma lääneliku arengumudeli suunas. Aga kihla vedada selle peale küll ei tasu.

Kui näiteks pärast Juštšenko 2004. aasta võitu lootsid läänemeelsed ukrainlased, et nende kodumaa hakkab jõudsalt paremaks ja jõukamaks muutuma, siis praegu tollasega võrreldavat optimismi näha pole. Hääletades Zelenskõi poolt, hääletasid paljud tegelikult Porošenko vastu. Pärast valimisi tuleb selle pahameelekoormaga hakkama saada juba Zelenskõil, sest nüüd on tema see inimene, kellelt oodatakse elu paremaks tegemist. Seni retsepti „pole lubadusi, pole pettumist” järgi tegutsenud Zelenskõi pole esitanud oma visioone sõja, korruptsiooni, ajude väljavoolu ja teiste probleemide lahendamiseks. Seega võib vaid aimata, kuhu hakkab Zelenskõi-aegne Ukraina liikuma.

Võib-olla läheb nii, nagu Anton Aleksejev hiljuti Eesti Päevalehes optimistlikult visandas: „Lääne surve, Donbassi sõjast naasnud veteranide meeleolu, korruptsiooni vastu astuv kodanikuühiskond – kõik need tegurid võivad sundida Zelenskõid liikuma lääneliku arengumudeli suunas.” Aga kihla vedada selle peale küll ei tasu.

-