Päevaleht Komis: soomeugrilaste keel ja meel peitub vene fassaadi taga

 (8)
Päevaleht Komis: soomeugrilaste keel ja meel peitub vene fassaadi taga
Reuters

Komimaa on kui ristsõnamõistatus, kus esmalt jääb silma eklektika, siis ilmneb slaavi joon ning lõpuks saabub arusaam hõimlaste iseolemise võlust ja valust.

 Tuul puhub põhjast. Tundub, et Vorkuta suunast, Kaug-Põhja Komist, kus Gulagi laagreis on vaevelnud 5000 eestlast. Tuul keerutab Sõktõvkaris lumehämu ja levitab keemiaaroome ühest Euroopa suuremast paberikombinaadist. Toob äärelinna kanalate lõhna olümpiasangar Raissa Smetanina nimega hotelli ja suusastaadioni juurest. Tuul paneb sõdalastena õõtsuma kümned tuhanded sosnovski hiidputke varred, mis ümbritsevad Komi pealinna piiramis-rõngana.

Tuul keerutab Kommunistlikul ja Lenini tänaval, pannes Sõk-tõvkari inimesed, kellest komisid on viiendik, päid kraedesse peitma. Enamiku riided on tumedad. Tundub, nagu veereks hämaratel tänavatel hallid kivikesed.

Järsku saabub õbluke naine kui ilmutus Pariisist. Punased juuksed lehvimas, stiilne mantel hõljumas, efektne laiaäärne lilledega kaunistatud kübar tuules laperdamas. Naine tõstab elegantse liigutusega käe, võtab kübara äärest, naeratus valgub üle ta näo.

Komi rahvusest Lilia Tšup-rõna, kes komi külast pealinna tulnuna kartis veel hiljaaegu oma emakeeles rääkida, astub nüüd uhkelt Sõktõvkari tänavatel, pärinedes nagu teisest maa-ilmast. Mis sest, et kui kakskeelsed tänavasildid välja arvata, on linnas vähe komipärast. Kui seda just hoolega ei otsi.

Samal teemal:

Õnn tuli Lilia ja ta paarikümne soome-ugri kultuurikeskuse kolleegi õuele kahe aasta eest koos president Putiniga. Siis kirjutas Vladimir Vladimirovitš Sõktõvkaris alla otsusele muuta kohalik keskus ülevenemaaliseks. Allkiri kasvatas kolme miljoni rublase eelarve kolmekordseks, lisaks hulk miljoneid arvutitehnika ostuks. Kõige tähtsam on just staatuse muutus, see tõstab komid Venemaa soomeugrilaste seas esirinda.

Kummardus Putini rahalaevale

Venemaa föderaalse soome-ugri kultuurikeskuse juhil Svetlana Belorussoval on säravad silmad ja hinges sügav tänutunne Putinile. Seda ei väsi ta väljendamast. Küsimusele, mis saab, kui Putin enam president pole ja rahakraanid äkki sulguvad, ta ei vasta. Pigem meeldib talle tulevikust unistada. Sellisest tulevikust, mil on valmis tehtud ja andmetega täidetud interneti megaportaal, kus on kogu info maailma soomeugrilaste kohta. Kongressid, ajalugu, rahvuspärand, kõigi käsitöömeistrite nimed ja viimane kui uudisjupike hõimlaste tegevusest.

Näib, et tänutundest pakatab kogu Komi pealinn. Ainukese valimiseelse plakatina on üleval Putini partei – Ühtse Venemaa oma. Lisaks loosung “Sõktõvkar toetab Putinit!”.

Samas ei õhka megaportaali üle õnnest suveniiripoe Suur Vanker omanik, venelasest restauraator Aleksandr Volohhov. “Olen aastaid komi külades käinud, leidnud ligi sada käsitöömeistrit, kelle tooteid müün. Miks peaksin nende aadressid ära kinkima?” küsib suur mees suuri käsi laiutades. Ta poel läheb hästi, riiulitel on virnas kasetohust vitsikuid, haruldasi puupahast nõusid. Rääkimata tuhande aasta vanusest komi puukalendri koopiast. Õhk on rahvapärandist tiine. Sellist pärimuskultuuri triumfi Tallinna matrjo‰kadest pakatavates suveniiripoodides ei kohta. Ja isegi matrjoškalembuse on Volohhov pannud tööle enda kasuks. Ta tellib Moskvast puunukkude toorikud ja laseb need kohapeal värvida. Loomulikult kannavad tema poe nukud komi rahvariideid, mõnel pihus veel hiiglasuur kala.

Uksest poetub sisse Jekaterina Maletina, tütar süles. Ta on uhke, et saab Komist Moskva sõbrannale rahvusliku suveniiri saata.

Paljudel Suure Vankri poe kaupadel särab võimas Komi vapp – ristikujuline lind, seljal mütoloogilise kuldnaise Zarni Ani nägu, pärjatud kuue põdrapeaga. Selles sümbolitegrupis, mille komid oskasid 1994. aastal oma vapiks kinnitada, on suur vägi, teavad uurijad. Vägi on ka komide etnorokkbändis Zarni An, kogevad kuulajad.

Ehkki komi muusika plaadistusi jätkub vastavatud rahvaraadio eetri täitmiseks, vaadatakse plaadimüügiputkadest kohaliku muusika otsijat kui veidrikku. Nii plaadipoodides, Smetanina staadionil kui ka soome-ugri fänne konverentsile sõidutavas bussis kõlab hommikust peale vene “tümps” segatuna itaalia hittide ja latiinorütmidega.

Häbenevad kohalikku

Loe veel

Komi suveniiride rohkus pole võrreldav aastatetaguse Joškar-Olaga, Marimaa pealinnaga, kus kohalikku nänni andis tikutulega otsida. Samas kardetakse ja häbenetakse Komis nagu Mariski oma sööki-jooki. Järgnev kahekõne eesti ajakirjaniku ja baarimeeste-baaridaamide vahel kordus katkise grammofoni-plaadina.

“Palun Komi õlut.”

“Ei ole Komi õlut, keegi seda ei osta.”

“Keegi ei saagi osta, kui müügil pole…”

“???”

“Miks te pole oma toodete patrioodid? Kas te ei austa oma riiki? Kas te pole mõelnud, et tahan teie kohalikku õlut mekkides teie majandust toetada, siin pakutavad lääne õlled on mu kodukülas ju ammu müügil…”

Siis võtavad baaridaamid häbelikke poose, teatades, et nad tõesti pole mõelnud, et Komi patriotism võib alata ka nii lihtsat asjast nagu Komi õlu.

Peaväljaku ligidases raamatupoes Bukinist paneb küsimus komikeelse kirjanduse kohta müüja kokutama. Küll aga oskab komikeelse ajalehe Komi Mu (Komimaa) kohe üles leida riiginõukogu ajaleheputkas töötav Ljudmila Noskova. “Hea, kui suudan müüa ühe numbri,” kostab ta kolm korda nädalas kolmes tuhandes eksemplaris ilmuva üllitise kohta.

Tema ümber on aga virnades soome-ugri keeltes ajalehti-ajakirju. Hulk, mida pole siin varem nähtud. Algamas on ülevenemaaline soome-ugri ajakirjanike festival. Komid oskasid Marimaal peavarjuta jäänud pidustuse enda juurde meelitada, sadakond soome-ugri ajakirjanikku kokku tuua. Samal ajal kui kokkutulnud räägivad Komimaa komist riigijuhi eestvõttel rahvuskeelte hävingust ja lehtede kidurast majandusolukorrast, lehvitatakse maja ees punalippe. Kommunistid nõuavad Lenini kuju ees 7. novembri riigipühaks taaskuulutamist.

Hiiglasuured Komi metsade jõhvikad kui vaese mehe õunad punetavad Taissia ämbris. Ta tuli Komisse kuueaastasena, armastab nüüd pensionipõlves metsades käia, korjab marju-seeni, müüb neid. Eluaeg Komis elanud naine komi keelt veel ei oska. Nagu ka teised vabariigi ligi 750 000 mittekomi, kelle komi keele oskus ligineb kahele protsendile! Komisid on oma maal 250 000 ringis. Siiski on nad ainuke Venemaa soome-ugri rahvas, kelle protsent suureneb ja keda ei vapusta pidev vastasseis võimudega.

“Võib-olla õpin natukene komi keelt ka, tuleb kauplemisel kasuks, oma kodukohta vaja ju austada,” kostab Taissia pilguga hiigeljõhvikaid hellitades.

Hõimlastest ajakirjanike tõsised arutelud on asendunud linnavalitsuse vastuvõtu meluga, kuhu kutsutud komi ansamblile antakse luba esitada vaid paar pala. Domineeriva vene “tümpsu” põhjakeeratud detsibellid pagendavad paljud kolleegid vaiksemasse fuajeesse oma juttu ajama. Nii ei näegi nad soome-ugri teatepulgaks nimetatavat punast viisnurka, mille igas otsas lõõmab säraküünal.

Vorkuta poolt tulev tuul paneb ikka õlgu väristama.