Pojeng – Hiina keisrite lemmiklill

Pojenge (Paeonia) on Eestis kasvatatud mitusada aastat. Pojengi populaarsuse põh­ju­sed on pikaealisus, vähenõudlikkus ja suured lopsakad õied. Pojengi perekonda kuulub 25 liiki püsikuid ehk mitmeaastaseid rohttaimi ja põõsaid. Nende looduslik levila on Euraasia parasvöötmes ja Põhja-Ameerika lääneosas. Euroopa on 11 liigi kodumaa.

Pojeng kuulub omaette pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonda. Eestis looduslikult pojenge ei kasva. Varem on neid peetud ka tulikaliste või dilleenialiste sugukonda kuuluvateks taimedeks. Pojengi lähisugulased on tiibpojeng, sinilill, ülane, kullerkupp, tulikas jt. Hiinas on pojeng rahvustaim. Enamikul pojengidel on lihakad jämedad mitmeaastased juured ja suur maa-alune risoom. Selliseid suuri jämenenud juuri kutsutakse juurmugulateks.

Hiina lääneosas ja Tiibetis kasvab neli liiki puitunud vartega puispojenge. Tuntuim neist on suurte mooni meenutavate õitega põõsaspojeng (P. suffruticosa). Harvem kasvatatakse meil kollaste õite ja puitunud mitmeaastaste vartega kollast pojengi (P. delavayi f. lutea), pruunikate väikeste õitega Delavayi pojengi (P. delavayi) jt. Eestis on kõige tavalisemad suurte punaste õitega varajane pojeng (P. officinalis), valgete või roosade õitega valgeõieline pojeng (P. lactiflora) ja nende sordid. Varajane õitseja on punaste õitega ja niitjate lehehõlmadega madalakasvuline ahtalehine pojeng (P. tenuifolia).

Hiinas kasutatakse pojengi kroonlehti isegi veini tegemiseks, rahvameditsiinis aga valu ja kõrge vererõhu puhul. Pojengide looduslikud liigid on lihtõielised, nende vili on kogukukkur. Eriti ilusad on korallpojengi (P. mascula) seemned. Vilja sees olevad kõluseemned on punased või ereroosad, idanevad küpsed seem­ned aga mustad. Pojengi sortide seas on lihtõielisi, pooltäidis- ja täidisõielisi. Viimased omakorda jaotuvad õiekuju järgi kerakujulisteks ja poolkerakujulisteks sortideks.

Kõige varasemad pojengid alustavad õitsemist juba mais, hilisemad aga juulis. Kui peenrasse valida eri õitsemisajaga sorte, saame pojengiõisi nau­tida mitu kuud. Ka kasvukõrgus varieerub rohtsetel pojengidel suures vahemikus – 45–110 cm.

Pojeng on väga suursugune lõikelillena. Uhkeid pojengisülemeid ja -kimpe viiakse sageli ke­vadistele sünnipäevalastele, pulmadeks, koolide lõpetamise puhul jm. Vaasi õisi lõigates on parem kasutada lõikekääre, mitte varsi rebida või murda. Eri taimedelt varsi lõigates on viirushaiguste edasikandumise vältimiseks vajalik lõikeriista piiritusega desinfitseerida.

Kõige eksootilisemad uued pojengisordid on kuldkollaste või oranžide täidisõitega. Efektsed on ka mitmevärviliste õitega või tihedate kõlutolmukate ehk staminoodide keraga nn jaapani õietüübiga pojengid. Tänapäeval on pojengide istikuvalik väga suur ja mitmekesine. Potis olevat istikut võib kasvukohale istutada kogu suve jooksul. Juba kasvavat vana pojengipuhmikut on parem ümber istutada või paljundamise eesmärgil jagada augusti lõpus või septembris. Oktoobrisse ei maksa pojengi ümberistutamist jätta, sest halvasti juurdunud taim võib saada talvekahjustusi.

Vana ja suure taime väljakaevamine, jagamine ja ümberistutamine on suur ja raske töö, seepärast on noor pojengiistik hea istutada kohe lõplikku kohta. Taimede vahekauguseks võiks jätta ühe meetri, sest pojeng kasvab aastatega istikust palju suuremaks. Pärast ümberistutamist kulub vanal pojengitaimel rikkaliku õitsemise taastumiseks kuni kolm aastat. Kord juba istutatud pojengitaim kasvab ja õitseb ühes paigas ilma ümber istutamata kuni 100 aastat! Kui pojeng õitseda ei taha, on põhjuseks enamasti liiga varjuline kasvukoht, suurte puude lähedus, mullast toitainete otsalõppemine, liiga sügav istutus, haigustesse nakatumine või kevadine liigvesi.

Liigniiskus teeb kurja

Pojeng on lubjalembene toitainenõudlik taim ja väga happelisel või turbasel pinnasel kasvada ei taha. Istutamisel tuleb jälgida, et pungad saaksid paar sentimeetrit mullaga kaetud. Istutus­auku on hea lisada viljakat kompostmulda, valmispakendatud aia mustmulda või kõdusõnnikut. Värsket sõnnikut pojeng ei talu. Liigniiskus ja värske sõnnik soodustavad seenhaigustesse nakatumist. Üks sagedamaid pojengi haigusi on hahkhallitus. Nakatunud taimel muutub vars juurekaela lähedal pehmeks, pruunistub ja lamandub. Tugeva nakatumise korral kahjustuvad ka lehed ja õiepungad, mis ei avane või avanevad osaliselt.

Haiguse levikut ja taimede nakatumist soodustavad vihmased ilmad, liiga märg savine muld, liiga sagedane lehtede kastmine, üleväetamine lämmastikurikaste väetistega või liiga happeline pinnas. Haiguse tõrjeks sobivad keemilistest tõrjevahenditest fungitsiidid ehk seenevastase toimega preparaadid, keskkonnasõbralikematest võtetest aga võib taime varte ümber raputada kuiva pestud liiva, lehtpuusöepuru või kasta taime ümbritsevat pinnast heleroosa kaaliumpermanganaadilahusega. Juba murdunud haigestunud varred tuleks taime küljest ära lõigata ja põletada. Haigusõrnemad on varase pojengi sordid, kuid sobimatutes kasvutingimustes võivad haigestuda ka teised sordid ja liigid.

Pojengid on üsna vastupidavad talvele, kuid lumeta pakaselisel talvel võiks siiski taimi kaitsta kuivade puulehtede, kuiva turba või kuuseokstega. Kui lund on palju või külma kuni –15 ºC, pole talvekate vajalik. Talveõrnemad on noored või sügisel hilja istutatud veel juurdumata taimed. Ka väärtuslikke kollase või oranži õiega pojenge on esimestel aastatel parem talveks katta.

Väga lopsakad ja suure raske õiega pojengid vajavad suvel toestamist ja sidumist. Põuaga mõjub pojengidele hästi kastmine. Kastmisel vältida vee sattumist lehtedele ja õiepungadele või juba avanenud õitele, sest liigniiskus soodustab seenhaigustesse nakatumist. Pärast õitsemist võiks pudenenud kroonlehed mullapinnalt kokku ko­guda ja komposteerida. Liht­õieliste pojengisortide viljad on samuti hea ära murda, et taim ei kulutaks energiat seemnete valmimisele.

Kõige ohtlikum ja kodustes tingimustes ravimatu pojengihaigus on viirushaigus pojengi-ringlaiksus. Viirusesse nakatunud taime lehtedele ilmuvad korrapäratud kollased laigud ja rõngad ning tugeva nakatumise korral taim ei õitse. Mõnikord parandab taime olukorda tugevam mineraalväetistega väetamine ja juurte ümbrusesse kõdusõnniku lisamine, kuid haigusest vabaneda sellised võtted ei võimalda. Lootusetult haigestunud taim tuleks välja kaevata ja hävitada. Enamasti on aga pojengid haigustele vastupidavad ja pikaealised talvekindlad taimd, kes rõõmustavad meid küllusliku õitsemisega.