Punaväe baasid ja 25 000 sõjaväelast tulevad
1939. aasta oli Euroopa jaoks ohtudest tiine. Märtsis likvideeris Adolf Hitleri Saksamaa iseseisva Tšehhoslovakkia, võttis Leedult ära Meemelimaa ja esitas territoriaalseid nõudmisi Poolale. Britid ja prantslased, kes olid lootnud lepituspoliitika varal vältida suurt sõda, tegid kannapöörde ning hakkasid otsima võimalusi Hitleri-vastaseks kokkuleppeks Nõukogude Liidu ja Jossif Staliniga. Kolmepoolsetel läbirääkimistel tõstatas Stalin Balti riikide „garanteerimise” küsimuse ja lääneriigid kaldusid järk-järgult Kremli nõudmiste aktsepteerimise poole. Ent Hitler jõudis neist ette, sõlmides 23. augustil Staliniga kokkuleppe Ida-Euroopa jagamiseks. Pakt avas tee Teisele maailmasõjale: 1. septembril ründas Poolat Wehrmacht ja 17. septembril Punaarmee.
Seejärel sirutas Stalin käe Soome, Eesti, Läti ja Leedu järele. Nende piiridele vägede koondamine algas juba septembris, kuid esialgu otsiti Kremlis sobivat avangut. Selleks sai Poola allveelaeva Orzeł põgenemine Tallinnast. Kreml tõlgendas seda kui NL-i vastast provokatsiooni ja teravdas suhteid Eestiga. 24. septembril kohtusid Moskvas välisministrid Karl Selter ja Vjatšeslav Molotov, kes nõudis vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist. Molotov vürtsitas oma nõudmist ähvardusega kasutada Eesti vastu sõjalist jõudu.
Eesti pole sõjaks valmis
Selter kauples välja lühiajalise pausi, väites, et vajab lepingu sõlmimiseks parlamendi heakskiitu. 25. ja 26. septembril toimus Tallinnas mitu nõupidamist, kus osalesid president, ülemjuhataja, ministrid, samuti riigikogu mõlema koja juhatuse ning välis- ja riigikaitsekomisjoni liikmed. Kõik leidsid üksmeelselt, et Kremli nõudmiste tagasilükkamine tooks kaasa sõja, aga Eesti ei ole selleks valmis ja seetõttu tuleb kokkuleppega soostuda, püüdes lepingutingimusi leevendada. Igaks juhuks viidi siiski idapiiril seisnud väeosad kõrgendatud valmisolekusse ning koostati mobilisatsiooni- ja lahingukäsud.
Tingimisruum osutus ahtaks ja 28. septembri hilisõhtul kirjutati kokkuleppele alla. Lepingu kohaselt kohustusid mõlemad pooled hoiduma teineteise vastu sõlmitud liitudest ja tõotasid osutada teineteisele abi kolmanda riigi kallaletungi korral. Eesti kohustus rentima NL-ile maa-alasid (Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis) mere- ja lennuväe baaside rajamiseks ning NL sai õiguse tuua baaside kaitseks Eestisse kuni 25 000 punaväelast. Omalt poolt lubas NL müüa Eestile soodustingimustel relvastust. Samalaadsed lepingud sõlmisid Moskvaga ka Läti (5. oktoobril) ja Leedu (10. oktoobril). Soomet, kes püüdis läbirääkimisi venitada, ründas Punaarmee (30. novembril), vallandades Talvesõja.
2.–11. oktoobrini Tallinnas toimunud sõjaväelaste läbirääkimistel täpsustati baaside piire ja lepiti kokku vägede sissetuleku korralduses. 12. oktoobril ilmusid Tallinna reidile NL-i sõjalaevad ja 18.–19. oktoobril sisenes Eestisse Punaarmee 65. erilaskurkorpus, lennuüksused saabusid paar kuud hiljem. 1940. aasta kevadeks oli Eestisse toodud üle 25 000 punaväelase.
Baaside leping piiras oluliselt Eesti suveräänsust, eriti välispoliitilist tegevusvabadust, ja lõi eeldused 1940. aasta suvel Eesti okupeerimiseks. Ent riigi juhtkonnal oli lepingu vältimiseks vähe võimalusi. Kõik katsed kindlustada julgeolek välispoliitiliste vahenditega olid ummikusse jooksnud ja Eestil polnud liitlasi, v.a Läti.
Riigi enda kaitsejõud olid aga pikemaajalise vastupanu osutamiseks liiga nõrgad. Tõsi, ka Punaarmee polnud 1939. aastal kaugeltki sama mis 1944. aastal ja tõenäoliselt suutnuks Eesti mõne kuu vastu pidada. Aga see, kas sõja valimine muutnuks kuidagi Eesti edasist saatust, jääb vastamata küsimuseks…