Viimased õitsejad ja pilgupüüdjad
Tore suve teise poole ja sügisene õitseja on lursslill (Cimicifuga), mis kuulub tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda nagu ka sinilill, ülane, kullerkupp, kurekell jpt, kuid on välimuselt hoopis teistsugune. Õigupoolest ongi lursslill nüüd paigutatud siumarja (Actaea) perekonda.
Kogu maailmas on neid 27 liiki, Euroopa on kolme liigi kodumaa. Lursslilled kasvavad põhjapoolkera parasvöötmealadel. Kõige sagedamini kasvatatakse Eestis harulist (C. ramosa) ja kobar-lursslille (C. racemosa) ning nende sorte. Vahel kohtab aedades ka ameerika, dauuria ja euroopa lursslille jt. Pikkade roosakasvalgete ruljate õisikute ja mustjaspunaste liitlehtedega harulise lursslille sort „Brunette” kasvab 1–1,2 meetri kõrguseks. Kõrgemakasvulisem on „Atropurpurea”. Lursslilled on pikaealised püsikud. Nad kasvavad paremini parasniiskel viljakal aiamullal. Noort istikut peenrasse istutades peab arvestama, et mõne aastaga kasvab taim suuremaks ja talle peab selle võrra ruumi jääma.
Lursslilled võivad ühel ja samal kasvukohal aastaid kenasti kasvada ja õitseda. Nende õisikuvarred on tugevad ja enamasti toestamist ei vaja. Sügisel pärast tugevaid öökülmi või esimest lund maapealse osa elutegevus lõpeb ning lehed ja varred kuivavad. Risoom ja juured talvituvad ning kevadel algab uus kasvamine. Lursslille punaselehiseid või madalama kasvuga sorte paljundatakse vana taime jagamise teel. Selleks on parim aeg kevadel mais või sügise algul augustis-septembris. Vana ja suure taime väljakaevamine nõuab jõudu ja osavust.
Õitsev lursslill jätab suursuguse mulje ja köidab tähelepanu veel siis, kui teised taimed on juba õitsemise lõpetanud. Lursslilledest kõige varasemad alustavad õitsemist juulis, hilisemad aga septembris ning õitsemine kestab kuni tugevate öökülmadeni. Talveks nad katmist ei vaja, ainult pikalt kestval lumeta pakaselisel ajal võib taime juurte peale kaitseks turvast, kompostmulda või puukooremultši panna.
Kuldvitsa (Solidago) perekonnas on 100 liiki taimi Põhja-Ameerikas, Makaroneesias ja Euraasias. Euroopa on ühe liigi kodumaa. Harilik kuldvits (S. virgaurea) kasvab Eestis looduslikult kuivadel niitudel, võsastikes, nõlvadel, raiesmikel, metsades jm. Metsistunult võib Eestis kohata ka kanada ja sügis-kuldvitsa. Aiataimena kasvatatakse meil sagedamini aed-kuldvitsa ja teisi liike.
Aed-kuldvitsal on kaunis sidrunkollaste õitega sort „Citronella”, mis õitseb augustis ja septembris. Huvitava haralise laiuva varre ja hilise õitsemisajaga on Põhja-Ameerika idaosast pärit 1–1,5 meetri kõrgune korts-kuldvits (S. rugosa). Selle liigi tuntuim sort on „Fireworks”. Madalad, vaid 20–30 cm kõrgused on sügisel õitsevad aed-kuldvitsa sordid „Cloth of Gold” ja „Queenie”. Kuldvits on vähe-nõudlik kasvukoha suhtes ja kasvab hästi ka liivakamas väheviljaka pinnasega peenras. Paremini õitseb ta siiski päikselises kasvukohas. Kuldvitsa on kerge paljundada. Selleks tuleb taim kevadel maa seest üles kaevata, osadeks jagada ja uude kohta istutada. Kuldvits on kaunis ka vaasilillena ja mitmesugustes taimeseadetes.
Hõbedased pujud
Sügisesse aeda saab värvirõõmu tuua huvitavate kaua hõbedasena püsivate taimedega. Üks niisugune on Põhja-Ameerikast pärit sametikarva hõbedaste lehtedega kassiurb-puju (Artemisia ludoviciana). Kuni meetrikõrgused varred küll elusana talve üle ei ela, kuid püsivad lehti langetamata kevadeni hõbehallid. Selliseid toredaid varsi saab talveks kuivatada ja vaasis lõikerohelisena kasutada. Kassiurb-puju võib kasvada edukalt isegi vanadel kruusahunnikutel või kohtades, kus teised, nõudlikumad taimed kasvada ei taha. Mida viljakam on pinnas, seda lopsakamaks ja kõrgemaks puju kasvab.
Lumeni püsib kaunilt hõbedane ka Kirde-Aasiast ja Põhja-Ameerika idaosast pärit Stelleri puju (A. stelleriana). Mina kasvatan aias kaua rohelisena püsiva ilutaimena niitjate sidrunilõhnaliste lehtedega sidrunpuju (A. abrotanum). See sobib ka toidulauale ja tuulistel päevadel levitab värskendavat sidrunilõhna. Sidrunpuju on kuni ühe meetri kõrgune talvekindel poolpõõsas.
Viimaste õitsejate hulka kuuluvad aialilledest veel päeva-kübarad, astrid, hilised preeria- ja mugul-päevalill, lähis-ussitatar ehk lähis-kirburohi, kaelus-ussitatar ehk kaelus-kirburohi jt. Kauneid leegitsevaid lehevärve pakub sügiseses aias kilpleht (Darmera peltata). Kivirikuliste hulka kuuluv kilpleht on huvitav selle poolest, et kevadel mais alustavad lehtedest varem kasvamist õisikuvarred. Alles siis, kui roosad või valkjasroosad õied on närbunud, hakkavad kasvama kilbikujulised lehed. Sügisel lehestik kuivab, kuid enne seda toimub värvide mäng. Üle talve elab pinnases jäme ja rõhtne risoom. Aiataimena on ta pikaealine ja vähenõudlik. Arvestama peab vaid, et seda suurekasvulist taime väiksematele lilledele liiga lähedale ei istutataks.
