Kui Kosmoses rabeleb Titanic, siis Vene tänaval sõuab valge katamaraan

literaat Kui suur osa laiemast publikust on endale juba teadvustanud, et Vene tänavas eksisteerib Theatrumi-nimeline asutus? Väikene küll, aga regulaarselt etendusi andev ja kunstiliselt arvestatav? Tõsi, kommertsiga pole 60 vaatajaga saalis niikuinii mõtet tegeleda, aga ega seda Lembit Petersoni juhitud projektist ka muidu ette kujutaks. Tõnu Kargil tasuks seda etendust vaadata

Viimane esietendus, Jean Anouilh’ ”Antigone” kestab ühes vaatuses kaks tundi. See läks nagu lennates. Mängivad Humanitaarinstituudi teatrifakulteedi õpilased, Kreoni teeb Aarne Üksküla. Lavastus on diskreetne, puhta joonega, kohati lausa minimalistlik. Siin on meeles peetud lihtsaid ja universaalseid tõdesid. Näiteks, et tasase alguse järel tõuseb iga forte eriliselt esile (Tõnu Kargil tasuks seda etendust vaadata!), et jõudu tuntakse jõust, millega seda tagasi hoitakse, et näitlejad peavad teadma, mida nad mängivad jne jne. Latt on seatud õige kõrgusega ning tulemus sümpaatne.

Mäletatavasti astus Antigone üle oma onu Kreoni keelust matta vend, kes oli kuulutatud riigivaenlaseks. Ta katab venna surnukeha mullaga täitsa avalikult, s.t norib surma. Kreon tahab teda säästa, aga peab korra huvides hukata laskma. Siin põrkuvadki kaks eluvaadet ja kaks temperamenti. Kreon on elukogenud poliitik, riigiisa, kes tahab oma rahvast hoida ja on nõus selle nimel kompromissidele minema.

Antigone tahab aga üksnes tõde ja vabadust. Ebapuhaste vahenditega võideldes ei saavuta puhast eesmärki niikuinii. Nende kahe vahel pendeldab õde Ismene (Elo Viiding).

Ühelt poolt on tegemist põlvkondade igipõlise vastuoluga. Nooruse maksimalism ja vanaduse elutarkus, et esimene ei vii kuhugi.

Teisalt aga põrkuvad kaks põhimõtet, kaks universaalset strateegiat, millel on ootamatult palju pistmist ka eesti ühiskonna viimase poole sajandi sündmustega. Ei, veel varemgi, lausa aegade hallusest saadik on rippunud õhus küsimus aatemeeste ja reaalpoliitikute vahekorrast.

Aatemehed ja reaalpoliitikud

Kummast on olnud rohkem kasu, kas vabadusvõitlejaist, kes läksid vangilaagrisse, või neist, kes püüdsid meie rahvast mingil kombel lihtsalt alal hoida? Tegelikkus on vist vastanud, et mõlemad on vajalikud. Ja ka lavastuses saab mõlema poolega nõustuda. Antud juhul peavad selleks olema täidetud kaks tingimust, mis - vabandatagu poliitilise ebakorrektsuse pärast - on sootuks eri laadi. Kreon ei tohi jätta silmakirjalikku muljet. Kui ta Antigonet veenab, peab ta uskuma, mida räägib, Antigone aga peab ka tütarlapsena mõjuma sümpaatselt. Niipea kui tekib kahtlus, et mängus on kompleksid, et keegi siin rahuldab oma auahnust annaalidesse pääsemiseks või on tegemist lihtsalt väänikuga, ei ole tõelisest konfliktist juttuga.

Üksküla usub. Ja väliselt rohkem antigonlikku Antigonet kui Maria Peterson on raske ette kujutada. Niisiis on selles väikeses kammerlikus etenduses võimalik mõlemaga identifitseeruda. See on hea kunsti tunnus.

Kordan, mõlemad pooled said aru, mida nad räägivad. See ongi peamine. Igipõline situatsioon oli abstraktsetest kõrgustest liha ja vereks tehtud.

Lihaks ja vereks

Tausta sellele lõid valvurid, kes esitasid massmentaliteeti, Mart Aasi sarkastiline paroodia tõi labasuse veenvalt esile.

Kokkuvõttes. Kitsukeses Theatrumis näib valitsevat vastuvooluvaim. Vastuvool Eesti üldisele trendile, massikultuurilisusele ja - mis iseäranis - müümistungile. Müüa võib tahta ka omas laadis andekaid asju, nagu Shakespeare’i kompaniid. Kui Kosmoses rabeleb Titanic, siis Vene tänaval sõuab valge katamaraan.

Mida on teinud üks kunagisi kultuslavastajaid Peterson? Aeg läheb kiiresti. Godo’st on möödas üle 20 aasta. Issanda teed on keerulised.

Ehk on ta kõik see aeg küpsenud Õpetajana?

Tuleme korraks tagasi Idee juurde. Eesti-kontaktsust juba näitasime. Võtame maailma. Tükk kirjutati 1944. Siin pole aega lahata Prantsuse ajalugu sellel sajandil. Mainigem, et kollaboratsionism on sealmail eriti valus teema. Prantsusmaa oli ainus Teise maailmasõja kaotaja, kes kutsuti võitjate lauda. Ja 1968. aasta barrikaadidel Pariisi tänavail oli üliõpilaste parooliks ”Kohe!” Nad ei tahtnud heaoluühiskonna järkjärgulist reformimist nagu nende vanemad. ”Me ei taha papade revolutsiooni!” Praegu on nad ammu vanaisad ja vanaemad.