Made in Jumal
Viimasel ajal on maa pealt tõusnud minu poole hulganisti kaebusi: miks ma panin uueks Ameerika presidendiks Donald Trumpi?
Aga miks ka mitte! Teen, mis tahan! Mina ei pea kellelegi aru andma. Pealegi, kui ma olen juba kord Donald Trumpi siia ilma loonud, siis pean temaga ju midagi peale hakkama. Mina pole selline laristaja, kes töökorras asjad ära viskab. Vastupidi, ma oskan isegi kõige armetumale riideräbalale ja auklikumale kausile rakendust leida.
Okei, olen nõus, Trump pole just mu kõige õnnestunum eksemplar, aga kas te ka teate, kui keeruline on ühte intelligentset inimest luua? Immanuel Kanti kallal ma nikerdasin kaks nädalat, see oli hullem kui tuhande tükiga pusle! Albert Einsteini tegin veel kauem: kui aju suure vaevaga valmis sain, siis need harali juuksed pidid mu peaaegu hulluks ajama, iga karvakest säti ja kooluta!
Sellega võrreldes on Trump muidugi kirvetöö, umbes midagi lumememme sarnast – üks pall, teine pall, porgandist nina ja söetükist naba. Aga kas saab mulle pahaks panna, et ma mõnikord lihtsama vastupanu teed lähen? Maakera jääks inimestest tühjaks, kui ma igaühega vaeva näeksin. Ega kõik asjad siin maailma ei pea olema haute couture, vahel tuleb väljastada ka odavat massimoodi.
Igal juhul on Trump minu loodud ja seega piisavalt hea. Made in Jumal tempel on tal kenasti peal, nii nagu teil kõigil. See asub sügaval kannikate vahel – kui järgmine kord sauna lähete, siis laske uurakile ning paluge, et sõber paneks prillid ette ja vaataks.
Kaebusi tuleb ka muudel teemadel. Mu nooruke peapiiskop Urmas helistab viimasel ajal lausa iga päev. Armuvalu vaevab poissi! Tahtis president Kaljulaidi kohtingule kutsuda, aga proua ütles ära, nüüd on põngerjas kurb ja muudkui ohib. Eks abielunaise võrgutamine ongi keeruline kunst, ma olen alati Urmasele öelnud, et noor piiskop peaks alustama lõbusate leskedega. Aga või sa siis saad oma südant sundida!
„Miks ta sedasi tegi?” kaebas Urmas. „Miks ta ei tulnud?”
„Aga kuhu sa siis nooriku kutsusid?”
„Ikka kirikusse. Mul oli seal nii romantiline õhkkond loodud, küünlad põlesid ja diakon mängis orelil seda „Emmanuelle’i” meloodiat, sa tead ju küll.”
„Ja mida te siis oleksite teinud seal kirikus kahekesi?”
„Ma oleksin talle armulauda andnud...” sosistas Urmas kähedalt.
„Oh, poiss-poiss, sa oled liiga palju pornograafilisi filme vaadanud!” vangutasin ma pead. „Päris elus need asjad nii ei käi, et mees ja naine saavad kokku ning sedamaid läheb armulauaks. Ei ole sobilik daami esimene kord kohe kirikusse kutsuda, see jätab meesterahvast litsaka mulje. Tutvuste sobitamist on paslik alustada ikka mõnes restoranis, siis kutsuda neiu kinno, seejärel autoga sõitma… Sedasi võidetakse naisterahva süda ja usaldus, mitte nii, et lennatakse kohe armulauaga peale! Päris õige, et proua sulle korvi andis.”
„Aga mida ma siis nüüd teen?” ahastas Urmas. „Jõulud tulevad ja nii kurb oleks neid üksi veeta.”
„Ära muretse, küllap Arnold Rüütel astub ikka läbi,” lohutasin ma poissi.
