RAAMATUBLOGI: Populaarfilosoofiline krimiromaan, kus lahatakse eksistentsiaalseid küsimusi
Kuidagi kahtlane on tituleerida „Pühapäevase filosoofiaklubi“ ehk siis Isabel Dalhousie juhtumite sarja raamatuid krimkadeks. Tegu on pigem populaarfilosoofiliste (võrdluseks: populaarteaduslik) teosega, kus lahatakse eksistentsiaalseid küsimusi. Või õigemini, räägitakse kõigest ja eimillestki, kuid tehakse seda pagana hästi.
Dalhousie, rakenduseetika ajakirja toimetaja, on ühest küljest vaatleja, kuid samas ka tegutseja ega suuda jätta nina toppimata kõikjale. Ta tahab vastuseid.
Elu veeretab neljakümnendates Dalhousiele ette mõndagi huvitavat. Aidates pidada vennatütre delikatessipoodi, satub ta kokku meesterahvaga, kellele on siirdatud süda. Kummalisel kombel kangastuvad uue südamega mehele mälupildid sündmustest, mida ta pole kogenud ja inimestest, keda ta pole näinud.
Siit küsimus: kas rakumälu on olemas? Kes on doonor ja mis temaga tegelikult juhtus? Dalhousie asub isepäi asja uurima ning satub mõistagi sekeldustesse.
Hingelt eetikajüngril, on keeruline ebaeetilises maailmas elada. Pidevalt tuleb teha kompromisse. Ka pisiasjades. Šokolaad, muide, olla maagiline tahtejõu hindaja – kas sa suudad end sellest eemale hoida või mitte.
Inimsuhted ja armusuhted pole samuti lihtsad, pigem seiklemine labürindis, kus õige tee on üks, valesid teid palju. Aga eks sa leia see õige suund.
Ühesõnaga, raamatus toimub kulgemine mööda Edinburgi ja Šotimaad ning teekond viib kokku Robert Burnsi, Sigmund Freudi, Joseph Haydeni ja veel mitme kuulsusega.
Tee, mis tahad, aga vägisi otsid ja leiad „Pühapäevase filosoofiaklubi“ raamatuis paralleele Alexander McCall Smithi tuntuima sarja, „Esimese daamide detektiiviagentuuri“ teostega. Ega lõppkokkuvõttes pole preili Dalhousie sugugi erinev proua Ramotswest, sest mõlemad otsivad ses maailmas tõde ning proovivad mõista, mis on õige, mis vale.
Lõpetuseks olgu öeldud: pagana kurb, et „Esimese daamide detektiiviagentuuri“ raamatuist on eesti keelde tõlgitud vaid neli.
