Mustkunst toitub inimese aju omapärast


Maagid kasutavad tunnetuse ja tähelepanu piire. Nüüd on neuroteadlased hakanud mustkunstitrikkidest välja lugema, kuidas inimese aju töötab ja miks õnnestub meeli piisava osavuse korral alt vedada.

 Maagilised trikid pakuvad pinget ka siis, kui nende toimumisse eriti ei usu. Kuid oma silm on kuningas ja kui selle kuninga ees kaotatakse päise päeva ajal ära mõni inimene või manatakse tühjusest mõni küülik, siis peab ju ometi uskuma. Ka neuroteadlased usuvad, ent mitte musta maagiat, vaid meie aju omapärast tingitud illusioone. Sest mustkunst töötab meie aju sees ja on selles mõttes täiesti reaalne.

Mälu on valikuline ja võib olenevalt olukorrast teiseneda. Soome psühhiaater Hannu Lauerma kirjeldab oma möödunud aasta lõpul eesti keeles ilmunud raamatus „Usk, lootus ja ohtlik bluff”, kuidas katse­alustele näidati mingit sündmust käsitlevat pildisarja või videofilmi ja seejärel anti lugeda teksti, kus oli kirjeldatud sama sündmust, kuid muudetud või lisatud mõni üksikasi. Paljud rääkisid, et olid näinud piltidel asju, mida seal tegelikult ei olnud.

Valemälestuste tekke klassikaliseks näiteks on videofilm, mida psühholoogid Daniel Simons ja Christopher Robins näitasid esimest korda 1999. aastal. Sellel seisab ringikujuliselt kuus inimest, kes põrgatavad üksteisele korvpalli. Vaatajatel palutakse meelde jätta pallipõrgete arv. Vähemalt pooled vaatajad ei märka seejuures, et keset mängu jalutab mängijate vahelt aeglaselt läbi gorillakostüümis ja vastu oma rinda taguv mees. Olen näinud seda filmi minagi ega pannud samuti esimesel korral gorillameest tähele. Nii et asi toimib tõesti.

Sellist trikki, kus vaataja tähelepanu juhitakse oluliselt mujale, kasutavad maagid sageli. Näiteks kaob teie nina all maagide käest pidevalt asju, nagu välgumihklid, sigaretid ja pingpongipallid. Tegelikult pillab mustkunstnik need siis, kui teie pingsalt mingit muud teie jaoks atraktiivseks muudetud punkti vahite, lihtsalt oma sülle või varrukasse. „Ma pean end rahvapsühholoogiks,” ütleb taskuvaras Apollo Robbins, „kõik sõltub instinkti arendamisest selle kohta, kuidas inimese mõistus töötab.”

Kolme liiki maagia

Iroonilisel moel töötavad maagid, taskuvargad, psühholoogid ja neuroteadlased samade küsimuste lahendamisel, ainult et eri nurkade alt.

Neuroteadlasi on aju uurimisel palju aidanud visuaalsed illusioonid. Tänapäeval on hakanud arenema magikoloogia või peenemalt koguni neuromagikoloogia – teadus sellest, kuidas maagid meie aju omadusi ära kasutavad. „Teaduse edukuse tõeliseks tõestuseks oleks see, kui teaduse abil saaks välja töötada paremaid maagitrikke,” ütleb Hertfordshire´i ülikooli psühholoog Richard Wiseman.

Maagid jagavad oma trikid üldjoontes kolme alaliiki: väärjuhtimine, pealesundimine ja illusioon.  Väärjuhtimine (misdirection) on mustkunsti süda. Selle eesmärk on juhtida audientsi tähelepanu eemale sellelt, mida maagid nimetavad meetodiks – pettuse aktilt endalt.

Aeglased, ringjad käeliigutused sobivad tähelepanu koondamiseks, kiired ja sirgjoonelised liigutused juhivad vaataja tähelepanu ühelt punktilt teisele. Psühholoogid ei tea selle põhjust, kuid püüavad teada saada.

Inimese tähelepanuga manipuleerida aitab ka nali. „Kui inimesed naeravad, siis seisab aeg paigal,” ütleb maag John Thomson ehk The Great Thomsoni, kes kasutab sageli nalja, et juhtida tähelepanu oma liigutustelt kõrvale.

Illusiooni näiteks on pallitrikk. Maag viskab õhku palli ja jälgib selle kulgu silmadega, kuni kinni püüab. Viskab siis uuesti, jälgib silmadega. Kolmas kord teeb, justkui viskaks, jälgib silmadega. Vaatajal jääbki illusioon, et pall visati õhku. Ja äkitselt on see haihtunud! Aju trumpab silmad üle ja loob õhus olematu palli kujutise.

Võrkkesta kinni püütud infol võtab ajuni jõudmiseks aega 100 millisekundit. Et viivist kompenseerida, ennustab aju maailma lähitulevikku ja tegutseb ennustuse, mitte tegelikkuse kohaselt. See on soodne autojuhtimise korral, ent annab võimaluse ka maagile ja taskuvargale.

Loe veel

Pealesundimine annab ohvrile mulje vabast tahtest, kui see tegelikult puudub. Klassikaline näide on trikk, kus palutakse kaardipakist võtta mis tahes kaart, kui maag teab ette, millise kaardi te valite. See on mustkunsti kõige suurem maagia. Võime kontrollida vaataja mõistust eristab suurt maagi keskpärasest. Kui kaardipaki sisu näidatakse ülikiirelt, ei saa vaataja aru, et 52-st kaardist kümme on korduvad. Ja kuigi kaardid lipsavad silme eest kiiresti, jääb see korduv kaart tahmatult mällu, nii nagu filmilindi vahele pandud reklaamklipp.

Järelimpulss

Ka valemälestus tuleb mängu. Kui maag kirjeldab, mida ta triki ajal teeb, ent teeb hoopis midagi muud, kaldub vaataja nähtut kuuldu mõjul korrigeerima.

Emil Kio oli kunagi tuntud Nõukogude Liidu mustkunstnik. „Mida lihtsam on trikk, seda raskem on seda ära arvata. Kõige hirmsam publik on lapsed, nemad arvavad trikke ära palju sagedamini kui kõrgelt haritud inimesed,” ütles tema poeg Emil Kio ajalehele Novõje Izvestija.

Kuid mängu tuleb ka ajurakkude omadus kohaneda. Närvisüsteemile on omane, et tundlikkus pidevale stiimulile ajas väheneb. Kui see stiimul äkitselt välja lülitub, siis reageerivad kohastunud neuronid järelimpulsiga. Kui lava on valgustatud pidevalt punasega ja see äkitselt välja lülitatakse, näevad vaatajad lava veel hetke punasena. Ning selle aja jooksul saab maag näiteks muuta oma katsealuse daami kleiti. Ka ei suuda silm eredas valguses tabada väikesi kiireid liigutusi. Teate ju, mis juhtub, kui astute äkki eredast päikesevalgusest hämarasse poodi.

Maagid on tähelepanu ja teadlikkuse artistid. Nende tööpõld on tähelepanu ja tunnetus, mistap närviteadlased loodavad tunnetuse illusioonide tundmaõppimise kaudu paremini ravida tunnetushäiretega inimesi.

Kui sündmus A eelneb sündmusele B, siis arvame sageli, et A põhjustab B.  Kui maag valab vett pallile, mis kaob, tundub, et vesi lahustas palli. Kuid vesi vaid haaras meie tähelepanu. 2006. aastal näitasid Inglismaa Durhami ülikooli psühholoog Gustav Kuhn ja ta kolleegid katse­alustele põhjust ja tagajärge suhet ähmastavate maagiliste trikkide videoid. Selgus, et nende funktsionaalne magnetresonantspilt muutus – üks ajukoore osa muutus aktiivsemaks kui kontrollgrupi liikmetel, kes neid filme ei näinud. Nõnda saadi ehk jälile, milline aju piirkond tegeleb põhjuslike tagajärgedega.