SLÕL: Maria Listra: “Ema vahel ütleb, et ma võiksin natuke mitte laulda.”


SLÕL: Maria Listra: “Ema vahel ütleb, et ma võiksin natuke mitte laulda.”
----

Kolmandast eluaastast oma ilusa sopraniga kuulajaid võlunud Maria Listra (11) laulis detsembris sisse esimese sooloplaadi. Ooperilauljaks saada sooviv piiga kinnitab, et kui pärast murdeiga tema hääle hiilgusest ka midagi järele ei jää, ei kuku tema maailm sellepärast veel kokku. “Ma võin siis advokaadiks hakata,” kinnitab ta särasilmselt.

Intervjuud kokku leppides oli Maria ema ainuke tingimus, et tema tuleb tütrega kaasa. Kohtumisele saabuvad aga veel ka isa ning Maria pinginaaber ja sõbranna Laura. Kõrvalt paistab, nagu saadaks väikest laulutähte produtsentide ja mänedþeride tiim.

Tegelikult on Maria väga iseseisev ja iseteadev “staar”: intervjuust kujunes pigem tütre ja ema Liivi omavaheline arutlus eri teemadel, näiteks vaba aja veetmisest ja elukutsevalikust.

Liivi, mida te Maria tulevikule mõeldes kõige rohkem kardate?

Ema: “Ooperimaailma inimesed on mind hoiatanud, et ma hoiaksin tütre arengutempot vaos. Et teaksin, millal öelda esinemisele ei. Maria häält ja psüühikat peab hoidma. See plaat oli oluline tähis, sest Maria jõuab kohe-kohe murdeikka.

Kuigi häälemurre pole tütarlapsel nii kuuldav kui poisil, on see olemas ja sel ajal võib väga kergesti häälele liiga teha. Minu missioon ongi seda valvata. Alles täna tehti Mariale ahvatlev esinemisettepanek, aga ma ütlesin ära. Võib-olla oleks see võimalus toonud kohalikku kuulsust, kuid ma ei arva, et seda on praegu vaja. Tuleb arvestada, et tulevikus oleks võimalik tuntud meistrite juurde õppima minna rikkumata “pilliga”.”

Maria, kas sa pole kunagi esineda kartnud?

Maria: “Mida vanemaks ma saan, seda rohkem pabistan. Ise ka ei tea, miks. Tean, et kõik laulud on selged, aga lihtsalt kardan lavale minna.”

Ema: “Ma lohutan sind: ka vanameister Pavarotti pabistab siiamaani, ja lausa niimoodi, et süda läheb pahaks. Nii vähemalt on ta kirjutanud.”

Maria: “Pabistan isegi siis, kui pole eriti tähtis esinemine. Ma ei tea, millest see on tingitud, aga minu parem põlv hakkab värisema. Ma ei mõista seda! Nagu närvis poleks mina, vaid mu põlv.”

Miks sa just ooperilauljaks tahad saada, teised sinuealised tahavad ikka saada popstaariks?

Maria: “Minu häälele sobib ooperilaul. Võib-olla sellepärast, et ma olen väga palju näinud ooperit. See on nagu pisik mu sees.”

Ema: “Juba väikesest peale olen ma Maria kontsertidele ja ooperisse kaasa võtnud. Kui suvel vihma sadas ja olime Elvas suvekodus, ka siis kuulasime vanu vinüülplaate. Alustasime Rossiniga, Maria vaimustus “Sevilla habemeajajast” ja laulis teemasid kaasa.”

Maria, kui palju sa ooperist aru saad?

Maria: “Muusikast rohkem, sisust vähem. Praegu on suuremateks abilisteks ema ja kava sisuseletus.”

Ema: “Ema aitab mõista.”

Ema viib sind ooperisse ja kontserdile, kas sa vahel poole pealt ära ei väsi?

Maria: “No tõesti haruharva.”

Ema: “See peab siis väga halb esitus olema. Ma saan kohe aru, kas ta kuulab tähelepanuga või on väsinud.”

Kas Push Up väsitaks sind?

Maria: “Ei, mina kuulan kõike...”

Ema: “Issand, ma küsin, kas see on muusika?!”

Maria: “Mind ta ei häiri, mingi fänn ma ei ole. Mina kuulan raadiost kõike, mis sealt tuleb, raadiot kinni ei pane.”

Mida klassipidudel kuulatakse?

Ema: “No teie olete ju Lauraga need klassi põhiorganisaatorid, rääkige tädile, mis plaate te seal mänginud olete.”

Maria: “Meil on klassis oma diskor välja kujunenud, tema hangib plaate. Enne pidu käib klassis leht ringi, igaüks kirjutab, mida ta kuulda tahab. Praegu on Eminem ja...”

Ema: “Ricky Martin on ju su tohutu lemmik.”

Maria (naerdes): “Kuule ema, sina ei tea midagi.”

Kui palju sa päevas laulad?

Maria: “Ema vahel lausa ütleb, et kas ma võiksin natuke ka mitte laulda. Mul läheb suu lahti, ja ma ise ei märkagi seda. Tahaksin koloratuursopraniks saada.”

Loe veel

Praegu su hääl vist veel nii kõrge pole?

Maria: “Ei, aga vahel laulan Mozarti “Võluflöödi” Öökuningannat kaasa, sõna otseses mõttes kiljun.”

Ema: “Kiuksuda ei lase ma sul mitte ühte nooti, mitte ühtegi valestivõetud nooti! See ju traumeerib häält!”

Maria: “Vahel jah ema ütleb, et kõrged noodid on loetud ja et ma nii palju ei laulaks.”

Ema: “Jah, võib-olla neid “ärasid” on meie majas tõesti natuke palju. Ma püüan ennast ka tagasi hoida. Kuid samas tunnen, et mina olen seatud tema kõrvale, et tema järele valvata. Jälgida ka seda, et ta näiteks liiga palju ei laulaks.”

Maria: “Ema, ma teen seda niikuinii.”

Mida sa veel teed, mida ei tohiks?

Maria: “Ega ma tahtlikult, vahel tunnen end lihtsalt vabalt. Näiteks kevadel, kui on soojemad tuuleiilid, teen jopehõlmad liiga vara lahti.”

Ema: “Paraku ei ole sinu instrument kastis varjul, sa ei võta teda välja kaane alt, ta on sul siinsamas, eks? Häält peab hoidma.”

Maria: “Vahetevahel on tunne, et ma ei saa endale lubada asju, mida teised lapsed saavad. Aga mul on oma kavalad plaanid ja nipid. Helistan koju ja ütlen, et on vaja minna Laura juurde.

Mõnikord lubatakse, siis olen väga õnnelik. Aga kui öeldakse, et pean harjutama, siis on küll selline tunne, et miks pean mina alati harjutama. Muidu panen ma oma päeva-plaani ikka ise kokku, see on kõige rohkem minu otsus, mida ma teen.”

Kas sa nukkudega mängid?

Maria: “Mmm... ei mängi. Mu suurim soov oli jõuludeks saada Playstation, aga vanemad soovisid, et leiaksin midagi arendavamat (rõhutab sõna - toim.) kui Playstation. Siis me mõtlesime Lauraga sellise argumendi välja, et kuna ma mängin flööti, siis Playstation arendab mu pöidlalihaseid. Lõpuks ostsid vanemad mulle kompromissina legomaja, Playstationit ma ei saanud. Aga Laural on see õnneks olemas.”

Kui sa pärast häälemurret enam laulda ei saa, mida sa siis teed?

Maria: “See ei oleks maailma kokkuvarisemine. Meil Lauraga tuli hiljuti selline soov, et võiks advokaadiks hakata.”

Ema: “Ütle ka, kust selline idee pärit on.”

Maria: “Laura ema on advokaat. Ja tema ütleb küll, et see on niivõrd raske amet, mida ta meile elu sees ei soovita, aga meile Lauraga meeldib suhelda ja väidelda.

Meil on koolis väitlusklubi ja vahel me klassikaaslastega väitleme. Ja mulle meeldib Ally McBeal. See on hästi mõnus sari.”


Eesti viimaste aegade tuntumaid lapstähti ja nende lavamälestused

  • Hanna-Liina Võsa

    Milline oli sinu esimene lavakogemus?

    Oma päris esimest lavakogemust ma ei mäleta, aga see võis olla lasteaiapäevil. Seda võin kindlalt öelda, et ma pole kunagi kartnud laval olla, vaid olen seda alati nautinud.

    Kellele oled oma karjääri või arengu eest kõige rohkem tänu võlgu?

    Ma ei oskagi öelda, keda ma oma arengu eest kõige rohkem tänama pean. Mul on olnud mitmeid laulmisõpetajaid ja nõuandjaid.

    Mida mõtlesid, kui said aru, et oled tuntud?

    See on muidugi väga vahva tunne, kui näed, et inimesed vaatavad ja kuulavad just sind ja neile meeldib. Kuigi, ega mina ei ole kunagi tundnud ega tunne ka praegu, et ma kuulus või midagi olen... Vahel lihtsalt inimesed tunnevad tänaval või kaupluses mind ära, aga see on loomulik. Ise ka ju sosistan sõbrale kõrva, kui keegi tuntud inimene mööda läheb.

    Mis saab sinust siis, kui sa enam lavale ei astu?

    Selle peale ei ole praegu mõelnud ja loodan, et lähemas tulevikus ei pea mõtlema ka.

    Praegu tundub küll laval jätkamine kõige loomulikum variant.

  • Toomas Uibo

    Kellele oled oma lauljakarjääri eest kõige rohkem tänu võlgu?

    Isa oli ikka minu esimene õpetaja. Mõnes mõttes oli minu eeliseks see, et tol ajal oli väga vähe lapsi, kelle laulu televisioonis või raadioeetris kuulda võis ja kes kontserte andsid.

    Mida mõtlesid, kui said aru, et oled tuntud?

    Sugugi hästi ei mõjunud kuulsus kooliskäimisele. Lapsed olid üsna jõhkrad, nüüd on situatsioon teine, aga siis oli vahel ikka päris... halb, narrisid ja tögasid. Alguses ei saanud ma sellest hästi aru, et miks nad nii teevad. Vahel oli tunne, et jätaks laulmise maha, kuid see polnud valdav tunne. Kokkuvõttes oli lõbus aeg ja tundsin laulmisest rõõmu. Ega sõpradestki puudust olnud, igal asjal on alati kaks külge.

    Milline oli sinu esimene lavakogemus?

  • Eredalt on meeles kontsert Tallinnas Linnahallis ja Moskva kontsert. Sovetiaja pühas paigas, ei tahetud mind isegi uksest sisse lasta. Kõik suured ninad olid koos. Üllatavalt hästi võeti mind vastu.

    Kui häälemurre tuli, ega ma siis kurvastusest nutma küll ei hakanud. Vastupidi, võtsin asja väga rahulikult. Tekkis ju rohkem vaba aega.

  • Maarja-Liis Ilus

    Milline oli sinu esimene lavakogemus?

    Ma ei mäletagi seda, peaks mu ema käest küsima. Arvan, et olin umbes 3-4aastane. Kindlasti oli see esinemine Linnahallis, seal ma olen väiksena palju laulnud. Sügavaima mulje jättis hoopis filmi “Õnneseen” tegemine. Siis olin - jällegi täpselt ei tea - 5- või 6aastane.

    Filmivõtetega seoses käisin siis ka elus esimest korda Hiiumaal ja Saaremaal. Mäletan, et seal oli nii huvitav. Mis täpselt, see praegu ei meenu.

    Mida sa siis mõtlesid, kui aru said, et oled tuntud?

    Seda ma ei ole kunagi tunnetanud, et vaat nüüd olen kuulus. Mul pole sellist üleminekuperioodi olnud. Läksin lavale nii varakult ja sellepärast olen sellega nii harjunud, et ei oska sellest isegi aru saada. Hea, et ma nii varakult esinema sain hakata, igast kogemusest ju midagi õpitakse. Tänu sellele olen ma ehk laval enesekindlam. Mõnikord on ikka närv sees ka.

  • Liisi Koikson

    Milline oli sinu esimene suure lava kogemus?

    Suurima publikuga lavakogemus oli Itaalias kuus aastat tagasi, kui ma laulsin 11aastasena “Cecchino’doro” konkursil ja võitsin Hõbemündi kui parim välismaalane, üldarvestuses jäin neljandaks. Esinemine oli küll stuudios, aga see läks otse eetrisse.

    Eestis on meeldejäävaim kogemus Estonia uusaastaballil, kus pidin olema balliüllatus. Olin siis ka vist umbes 11aastane.

    Viis minutit enne esinemist ma ei olnud üldse võimeline laulma, olin nii ðokis. Nutsin ja puha, õpetaja andis alla. Siis läksin lavale ja laulsin nii hästi, et kõik kiitsid.

    Lavale minek ongi üldse kõige raskem, pärast esimest lugu läheb aga alati kergemaks. Natuke oleneb sellest, kuidas rahvas reageerib. Häirib see, kui inimesed lähevad vahepeal saalist välja. Ent nüüdsel ajal ma nii väga enam lavale minna ei karda.

    Kes on sinu valikuid kõige rohkem mõjutanud?

    Palju inimesi. Ema kindlasti, siis minu esimene õpetaja Toomas Voll, kes viis mind telesse, ja Eve Viilup kindlasti ka.

  • Oled sa valitud teega rahul?

    Arvan küll. Esimeses klassis pani ema mind muusikakooli, ja see pole kohe kindlasti halba teinud.

  • Ott Lepland

    Milline oli sinu esimene lavakogemus?

    Pühajärve Beach Party 1996. Olin 9aastane ja esitasin kuus laulu. Ei kartnud eriti, sest rahvast oli vähe. See tegi julgemaks, et purjus inimesed tantsisid lava ees.

    Kellele oled oma arengu eest kõige rohkem tänu võlgu?

    Produtsent Emil Ojale. Tema organiseeris kõike, aitas kassette välja anda ja viis esinemistele.

    Mida mõtlesid, kui said aru, et oled tuntud?

    Ei kogenud otseselt mingit tuntusetunnet.

    Alguses oli muidugi imelik mõelda, et äkki lapsed tunnevad tänaval ära.

    On ka sinu tulevikuplaanid seotud muusikaga?

    Enam ma ei laula. Õpin Jüri keskkoolis VII klassis. Tahaksin lavakunstikooli astuda, näitlejaks saada.

    Helen Arusoo