Raputavalt. Kainestavalt. Äratavalt. Lahkumisi oli kevadel nii palju, et kui esimene kord tuli tükk aega matuseülikonda komplekteerida, siis edasi oli juba teada, kust see võtta ja kus kingad on. See sunnib mõtlema, kui kaduv on kõik. Mitte millelegi, mida pead loomulikuks, ei saa kindel olla. Tuleb väärtustada neid hetki, mis on, olla päriselt koos, et ei oleks kahetsust, miks ma seda ei öelnud või toda ei teinud.

Mida õppis teater kevadisest „Antsu“ lavastuse juhtumist, kui vahetult enne esietendust selgus, et peategelase prototüüp oli eraelus rõlge tüüp?

Oleme ennegi teatris teinud eluloolisi lavastusi. Ka need inimesed, kes „Antsuga“ tegelesid, on teinud. Aga kui asi tahab viltu minna, siis ta ka läheb, sinna pole midagi parata.