Käisin hiljuti Tartumaal vaatamas alasid, kus võivad loodusuurijate hinnangul olla vääriselupaigad. Leidsime sealt vääriselupaiga tunnuseid, aga metsa ennast eriti mitte – üks raielank oli teise järel reas. Miks pole RMK täitnud oma lubadust ja kohustust vääriselupaigad kaardistada ja raiumata jätta?
RMK on kindlasti täitnud vääriselupaikade (VEP) kaardistamise kohustust ja niipea, kui vääriselupaigad on tuvastatud ja registreeritud, on RMK kõik raied seal ka peatanud. Kui meil endil või kellelgi teisel on tekkinud mingi metsaosa kohta kahtlusi, oleme samuti raied nii kauaks peatanud, kuni on välja selgitatud, kas siis oli tegu vääriselupaigaga või mitte.
Ma väidan, et süüdistus, et RMK on raiunud vääriselupaiku, on väär. Ilmselt on suur tõde, et ajaloos pole olnud võimalik kõiki asju õigesti hinnata, olukorrad on muutunud. See kõlab võib-olla vabandusena, aga pole kindlasti nii mõeldud – tagantjärele tarkus on täppisteadus. Öelda, et kuskil oli [vääriselupaik] – ja võib-olla sa leiadki sealt midagi, mis viitab sellele, et võis olla –, ei tähenda veel, et nii ka on. Kui vaatate VEP-ide määramise juhendit, siis seal on sadu tunnuseid, mida minnakse metsa hindama. Mõni neist on selline, mille ilmnemise korral pole üldse küsimust, et tegu on VEP-iga. Mõnel puhul võib kombinatsioonis öelda, et tegu on metsaosaga, mida on õige säilitada. Aga minna tagantjärele ütlema, et siin võis olla midagi... Võis küll, aga see võimine peaks olema teada sellel hetkel, kui [raiutakse].
Miks on eelvalikualadel raiutud?
