Ajukambrist
Pärnu polnud asjata Kerese kodulinn. Tema tähelend ergutas kohalikke õppureid sedavõrd, et neljakümnendate aastate algul sirutas tiibu terve grupp noori pürgijaid. Armu ei heitnud aeg: sõja lõpuks olid pooled rivist väljas, kes jõudnud võõrale maale põgeneda, kes viidud kusagile Siberi vangilaagrisse.
Enamikus olid kadunud just seni rohkem tähelepanu äratanud mängijad. Aga hoog oli siiski nõnda suur, et hõrenenud read täitusid uuesti. Kolmik Heino Hindre - Helmut Luik - Kalju Värk on läbi aastakümnete etendanud olulist rolli meie males. (Värk visa organisaatorina teeb seda siiani.)
Spordisaavutuste poolest jõudis kõige kaugemale või kõrgemale Luik, kes tuli 1967. aasta ENSV meistriks. Kuid maleisiksusena on jätnud erilise jälje Hindre, kes sel 12. jaanuaril oleks saanud seitsmekümneseks, kui tiisikus poleks teda hauda viinud juba kolmkümmend kaks aastat tagasi.
Puhta male jünger
Vahemikus 1947-1956 osales Heino Hindre kaheksa korda ENSV tshempionaadil. Etteotsa ta ei küündinud, kas või haiguse tõttu, mis piinas teda ligi kaks aastakümmet. Ehk segas ka mängustiil - mitte kasu, vaid ilu! Küll aitas see Hindret malepoeesias, ülesannete koostamisel, kus ta paistis silma rahvusvahelistel konkurssidelgi.
1950. aasta kevadel sai Hindrest mõnevõrra ootamatult malejuht, ametliku nimega vabariikliku spordiklubi maleosakonna juhataja. Käisid üleüldised puhastuskampaaniad, mille alla langes ka kodanlikest natsionalistidest ja nende sabarakkudest risustatud male. Hindre toodi sisse ilmselt kui kõrvalseisja. Keegi aga ei mäleta, et ta oleks ajale omast "printsipiaalsust" üles näidanud. Vastupidi, oma ehk vanamoelise harda malehoiaku kandis ta üle ka maletajatele.
Kutsumuse leidmine
Ametiposti järgi arvati Hindre Kehakultuuri malenurga kolleegiumi (oli sihuke instants) liikmeks. Kirjutanud varem Pärnu lehes, kujunes ta peatselt Kehakultuuri sisuliseks maletoimetajaks. Ent see oli alles algus, 1957. aastal asusime eesti maleajaloo kallale. Olin n-ö ideeline algataja, aga kas läks vaimustus üle või segas jooksev töö Edasi ajalehes, varsti langes kõik Hindre kaela. Nüüd oli ta funktsionärirollist prii, tasku pooltühi, mitu rasket operatsiooni seljataga, tervis ometi järjest halvem. Puudus vastav teoreetiline ettevalmistus, polnud eeskujusidki. Ometi loen säilinud kirjavahetusest: "Töötan vahest ühes joones 1/2 päeva pluss 3/4 ööd." Et see polnud hooplemine, kinnitab ka tema arhiiv. Kui ise hakkasin Kerese puhul raamatukogudes (erifondides) tuhnima, tuletati seal ikka meelde Hindret - kui eriti visa uurijat.
Röövitud elutöö
Sedamoodi ilmus 1965. aasta lõpupoolel 589-lk "Male Eestis" - raamat, missugust pole enamikul suurtel riikidel. Hindre seda köidet oma silmaga ei näinud, ta suri 27. juulil 1965. Tavatu lugu: teose on tiitellehe järgi koostanud hoopis teine inimene, Hindrest pole niisuguses rollis sõnagi.
Tõsi, formaalselt on kõik nagu korras. Enda kirjutatu eest (seda on aga põhiline osa raamatust) poleks Hindre saanud koostamistasu ja et raha oli väga vaja, vormistati leping teise inimese nimele. Jäägu nimi sinnapaika, see teine kasutas juhust, jättis Hindre mängust välja (ja väidetavalt pistis ka koostamise vaheraha oma taskusse).
Pärastised isapoolsed apellatsioonid (ja ka minu tagasihoidlik ajakirjanduslik pöördumine) ei aidanud - Heino Hindre elutöö oli temalt röövitud.
Kas ka määritud nimi?
Jürjo uurimusest selgub, et nõukogude võim on Hindrelt röövinud ka tema nime. Ei hakka asja ümber jutustama, kes tahab, võib ise järele vaadata. Ainult niipalju, et seal mainitud Igor Peter Belokon oli samuti pärnulane, vist küll alles sõjapäevil Narvast Pärnusse kolinud, Hindre kooli- ja malekaaslane. Rootsis tegutses ta aktiivse pagulasena, nii et mõnda pärnulast tema puhul julgeolekus üle kuulati. Belokoni kiri Hindrele, et saatku Kehakultuuri artikli kaudu mingit infot (eraldi tuleb lugeda iga teatavat sõna), pani kirjasaajale muidugi köie kaela. Ei tea, mis haigusest vaevatud Hindrega vastavas kohas tehti, ja esialgu ei tahagi seda teada. (Mu permanentselt venivas raamatukäsikirjas on ka temal vältimatu koht, siis tuleb paratamatult kontrollida.)
Praegu paneb lausa võpatama talle antud varjunimi "Ants Lagi". Lugu on selles, et Ants Lagi, sageli ka Ants Lagi Vihterpalust, nelja lapse isa, tähendas tollal samasugust irvitamist vastase üle nagu praegu näiteks "kutt kuubis". Oli siis julgeolekus maleasjatundjaid või küsiti Hindrelt endalt, millise nime varju teda peita? Kui nõnda, on see enese üle irvitamine valusam, kui mis tahes appikarje.
