Kveenid – kas uus või vana rahvas Euroopa kaardil?

Kas teate, et Põhja-Norras Finnmargi maakonnas elab vana ja väga tundmatu rahvas, kelle olemasolust ei tea paljud norralasedki, rääkimata eestlastest? Nii võib Eesti Päevalehe enam kui tuhandekilomeetrist avastusretke ja tänast artiklit pidada teedrajavaks ja maailma avardavaks meie hõimuteadvuses. Praegu veel tundmatuna tunduvad kveenid on jätnud jälje kogunisti maailmakirjandusse, sest just nende keelest – kveeni keelest – sai J. R. R. Tolkien väidetavasti innustust „Sõrmuste isanda” haldjakeele quenya loomiseks, väidab internet. Kõla on igatahes sarnane.

Kogesin teekonnal, et kveenid on isegi nii tundmatud, et teinekord pole kveenil eneselgi aimu, et ta kuulub selle soome-ugri rahva hulka.

Ometigi on kveenid suutnud end suruda Norra riigi ametlike rahvusvähemuste hulka ja saanud tuge kveeni instituudi asutamiseks. Olenevalt kokkulugeja patriootilisusest on kveene loendusandmete järgi mõni tuhat kuni mõnikümmend tuhat. Ühtki arvu pole kahtluse alla seatud.

Halvustav sõna

Avastusreisi siht on Põhja-Jäämere veer. Alustan Soomest Inari lennuväljalt üüriautoga. Edasi tulevad Bugøynes, Vadsø, Sor-Varanger, Lakselv, Borselv ja siis Alta oma maailmakuulsate kaljujoonistega. Austusest oma keelt ja meelt taastavate kveenide vastu on artiklis edaspidi kasutatavad kohanimed aga kveenikeelsed, just sellised, nagu keskmisest tugevama identiteediga kveenid kasutavad.

„Siell’ lauantai-iltana valkeat koivut,” leelotab autoraadio korraga soome keeles Georg Otsa häälega „Saaremaa valssi”, kui ületan Norra piiri Näätämö kandis. Sümboolne, sest asjatundmatu keelekasutaja ei pruugi soome ja kveeni keelel vahet teha.

Metsane Põhja-Soome maastik kuivab korraga kokku ja teed jäävad palistama vaid paljad hallid kaljud: kveenide-saamide asu­ala.

„Me ei ole kveenid, me oleme Ruija soomlased,” räägib imepisikeses Pykeija külas veenvalt praegune turismiedendaja ja endine kooliõpetaja Elsa Ingilä-Haldorsen. Samal ajal aga kasutab ta just nimelt kveenikeelset nimetust „Ruija”, millega kveenid tähistavad Põhja-Norrat ehk Finnmargi maakonda.

Elsa koduküla Pykeija ametlik norrakeelne nimi on Bugøynes. Enamik kveenikeelseid kohanimesid on Norra ajalootuultes kaduma läinud. Praegu näevad kveenid neist igaühe kasutusele võtmist ja kaartidele-siltidele kandmist kui suurt võitu. Elsa sõnul on Pykeija puhas soome emigrantide küla, kuhu saabuti Soomest 150 aasta eest parema elu otsingul.

Elsa sõnul erineb Pykeija keel siiski ametlikust soome keelest, sest selles on säilinud enam arhailisust. Lisaks on keel rikastunud mitme norra laenuga. Aga üks põhjus, miks Elsa ei nimeta enda räägitavat keelt kveeni keeleks, on ka selles, et paljude jaoks on sõnal „kveen” tänini juures halvustav maik. Nimelt meenuvad kveenidele „kveeni” kuuldes norrastamise nime all tuntud tumedad aastad Norra ajaloost, mil koolis võis karistada saada isegi oma emakeeles rääkimise pärast. Rääkimata ametlikest ja mitteametlikest kitsendustest majanduses nii kveenidele kui ka saamidele.

Saunakummardajad

Esimene inimene, keda Ruija kuulsaima kveenilinna, kogunisti kveenide pealinnaks nimetatava Vesisaari tänaval näen, on… süsimust neeger, kes limpsib jäätist. Siis keerab tema selja tagant mäeveerult välja parv pruuninahalisi väikseid jalgrattureid, kõik omavahel norra keeles vadistamas. Esimesest ehmatusest toibununa saan teada, et Vesisaari on alati olnud emigrantide linn. Kui 19. sajandil anti peavarju kveenidele, siis nüüd Musta Mandri põgenikele.

150 aasta eest oli siin kveene üle poole elanikkonnast. Vesisaari keskel seisab ausammas kveenidele. Rahvusaate kandjad peavad seda just nimelt kveenide ausambaks, tagasihoidlikumad arvajad ütlevad, et tegemist olla tänulike soomlaste sambaga Norra riigile selle eest, et neile anti siin tööd ja peavarju. Samba avamisel 1977. aastal olid igatahes kohal nii Soome president kui ka Norra kuningas.

„Me ei vaidle, kas öelda kveen, soomlane või Norra soomlane,” räägib Synnøve Thingæs, kes on Vesisaari linna Ruija kveenimuuseumi juht. „Kveen on Norras ametlik termin ja me näitame seda, mida kveenid on meie piirkonnale andnud,” rõhutab malbe muuseumijuht.

Ja nüüd peaks rõõmust tuksuma hakkama iga soomeugrilase rind – ükskõik kas ta peab end kveeniks või soomlaseks. Nimelt on muuseumi seinal suur linnakaart, tihedasti täis tipitud nööpnõelu. Iga nõel tähendab tegutsevat sauna. Midagi sellist mujal Norras ei kohta. Kveenide saunalembus on norralaste saunaleiguse kõrval fakt.

Juba eelmisel sajandil tegutsesid Vesisaaris kveenide asutatud avalikud saunad. Nüüdki käib ühes muuseumihoones koos saunaklubi, hoides alles soomeugrilaste saunatavasid, mis on rikastatud kohaliku koloriidiga. Nimelt viheldakse peamiselt pihlakavihtadega. Kivisel pinnasel kasvavad pihlakad kaskedest paremini.

Keel kadus

„Kveenide organisatsioon sündis liiga hilja, 1987, olnuks see 30–40 aastat varem, kui paljud veel kveeni keelt rääkisid,” arutleb Astrid Ballo Etelä-Varanki külas, mõneteistkümne kilomeetri kaugusel kveenide pealinnast. Siiski on tema juhitavas Ruijan Kveeniliitto osakonnas üle 70 liikme. Kogu Põhja-Norrat haaravas organisatsioonis on neid enam kui kümme korda rohkem. Ja see arv suureneb. Kui varem tulid üksnes vanema põlvkonna esindajad, siis nüüd liituvad needki noored, kes küll keelt ei oska, aga on leidnud üles oma juured.

Tagasihoidlik Astrid lööb särama, kui palun tal kveeni rahvarõivad selga panna. Ta on üks vähestest, kes võib nendega uhkeldada. Samal ajal kui emand end tagatoas ilusaks teeb, võtab kveenikeelse jutu üles abikaasa Trygve. Inglise keelt, milles Astridiga suhtlesime, ta ei räägi. Mina tönkan kveeni keelele oma soomet vastu ning jutud saavad räägitud. Lõpuks tuiskab isand keldrisse ja toob välja oma isaaegsed kveeni rahvariiete juurde kuuluvad saapad. Esmapilgul meenutavad need üleskeerduvate ninadega jalanõud saamide omi. Aga saan selgituse, et kirjad on hoopis teised.

Saabub Astrid, rahvarõivad üll. Näib, et olen tabanud ta rahvuslikku eneseteadvust, sest emandast suisa õhkab rõõmu, et võõramaa külaline rahvariideid näha tahab. Ja milline sõlg! Sellist suurt ja hõbedast kolmnurka pole ma kusagil varem näinud. See on paadi ristlõige. Peamiselt randades elanud kveenid olid ju paadirahvas.

Kui Astridi peres räägiti veel kveeni keelt, siis oma lastele ta seda ei õpetanud. Ei pidanud vajalikuks, sest keegi ei pidanud vajalikuks. Aga see pole teema, millel tahetaks pikemalt peatuda. Nüüd lunastavad paljud kveenid oma loobumissüüd kultuurilise aktiivsusega. Astridi ja Trygve peres näiteks unistatakse kveenikeelsest näitemängust suvel. Ja lükatakse hoolega takka.

Eluaegne postitöötaja Grete Alise Monsen, kes juhib Alattio kveeniliitu, sai aga hakkama sellega, et leidis kveenid üles kogunisti Alaskast. 2005. aastal sai ta kuulda, et Norrast välja rännanud kveenid elavad nüüd Ameerika põhjatipus, ja rändas juuri otsides sinna. Leidiski sugulased üles!

Tema elukoht, mis on maailmas tuntud Alta nime all, hoiab enda kivikaljudes aga alles kuni viit tuhandet kuni seitsme tuhande aasta vanust UNESCO maailmapärandi kaljujoonist, mille kriipisid kividesse nn komsa kultuuri esindajad. Kas need olid saamide või kveenide eellased, uurin muuseumis. Saan teada, et eks igaüks arvab, et ikka just tema rahvas. Seepärast ongi kasutusel neutraalne „komsa kultuur” – ühe jooniseid kandva mäe nime kaudu. Uhkust aga võib tunda iga rahvakild.

Saamistunu mure

Siiski pole kveenlus omane vaid vanema põlve esindajatele, kellega kohtun. Suhtlesin interneti teel Tromssa lähedalt külast pärit noore mehega, kellel on hingel suur mure. Kohe nii suur, et ta ei soovinud oma nime avalikuks teha.

„Viimased 20 aastat on meie väikeses külas aina populaarsem olla saam,” andis ta teada. Isa oli noormehele aga alatasa rõhutanud, et kindlasti pole ta saam, sest tema esivanemad rääkisid kveeni keelt.

„Aga miks tahavad kveenid olla hoopis saamid?” arutles vestluskaaslane Facebookis. „Sellepärast, et kveenid pole saanud midagi. Saamid on saanud põlisrahva staatuse, aga kveenid on kõigest rahvusvähemus. Kuigi keegi ei tea, millal saabusid siia kveenid või saamid, on kindel – me mõlemad olime siin enne, kui Põhja-Norrast sai ametlikult Norra riigi osa. Aga isegi osa mu lähisugulasi ütleb praegu, et nad on saamid, sest nii tundub kasulikum,” jätkas noormees pihtimist. „Tundub, et praegu pöörab Norra valitsus liiga suurt tähelepanu saamidele ja teeb liiga vähe kveenide heaks. Arvatakse isegi, et kveenid on norralaste ja saamide järeltulijad, segu. Veel nüüdki tunnevad inimesed end mõnes kohas halvasti, kui neile öeldakse „kveen”, sest see on nende arvates põlguse märk…”

Õpetajast süüdlane

Suurim kveenide asjatundja ja kveeni maailma uueks looja Terje Aronsen elab pisikeses Pyssyjoki külas. „Mina olen süüdi selles, et kveeni keelest sai Norra ametlik vähemuskeel, et sündis kveeniliit, et asutati kveeni instituut,” räägib eluaegne õpetaja Terje mõnusa eneseirooniaga. Ta on kogu kveeni instituudi isikkoosseisuga Pyssyjokis lau­päeval spetsiaalselt tööle tulnud, et Eesti ajakirjanikuga kokku saada. Ja Terje enesekindlus koos kamalutäie künismiga püüab kiirelt paika panna mu segased tunded teemal „soome – kveeni, mis on mis?”.

„Esiteks me pole soomlased! Soomet polnud veel olemaski, kui me eellased siia tulid,” teatab Terje enesekindlalt. Ta rõhutab, et kveenidel pole seost Soomega, vaid pigem Norraga. „We are made in Norway! Me oleme tuhandeid aastaid elanud siin ja kasutanud oma keelt, mis on samuti tuhandeid aastaid vana!”

Terje puistab käisest ajaloofakte, mis räägivad tema rahva kuulsusrikkast loost. See kõik ei välista hilisemaid Soomest tulnuid, kes on nüüd kveenidega nii- ja naapidi kokku kasvanud. Aga algus oli Terje sõnul väga-väga kaugel.

Ega kibeduski jää tulemata, kui kõlavad lood kveenide koolides ahistamisest ja keele allasurumisest. „Sellest ajast pärineb meie kohta termin „vaikiv rahvas”, sest kveenid ei julgenud võõraste juuresolekul oma keelt rääkida,” kuulen lisaks. Ja sellest ka, et kui saamidel on suisa omakeelne raadiojaam, siis kveeni keelt kuuleb Norra raadios vaid kaksteist minutit nädala jooksul. Ent oma ajaleht on kveenidelgi, Ruijan Kaiku nimeks.

Instituut taasavastab aga Norra riigi toel õhinal kveenide maailma. Tõlgivad, kirjastavad raamatuid, loovad veebisõnastikku, õhutavad identiteeti, korraldavad kultuuripäevi, levitavad kveenikeelsete kirjadega T-särke. Instituudist õhkuv teha tahtmine meenutab vägagi 1980-ndate lõpu Eestit, mil ei küsitud ajast ja rahast, lihtsalt tehti oma maa ja rahva nimel.

Setu õppetund

Teed, mida kveenidel tuleb käia, võib võrrelda setude omaga. Kuidas saada põlatud ja unustatud rahvast tunnustatuks, õpetab imehästi Eesti kagunurga ajalugu. Eesti iseseisvumise järel olid „setu” ja „seto” pigem põlgust väljendavad kui kiidu­sõnad. Paljud setud häbenesid oma päritolu ja hoidsid seda salajas. Või siis vähemasti ei kuulutanud avalikult. Leidus neidki, kes arvasid, et setud pole rahvas, vaid venestunud eestlased.

Paarkümmend aastat ennast­unustavat tööd eneseusu ja keele kasvatamisel on nüüdseks teinud setu päritolu juba pigem ihaldusväärseks. Mõnigi põlissetu kirtsutab juba nina, kui näeb aina uute oma juured leidnute lisandumist setude hulka.

Kveenide praegune hingeseisund meenutab saamide oma mu esimese Norra saami aladel käigu ajal 1996. aastal. Siis oli paljude saamide põhiküsimus, kes oli siin esimesena. Hoolega minevikku vaatamine tõi esile järjest uusi kurbi mälestusi lapsepõlvest, kui tuli alla suruda oma keelt või kultuuri. Nüüdseks on saamid minevikukibeduste pidevast mekkimisest üle saanud ja vaatavad aina rohkem tulevikku.

Ju on sama, 15–20 aasta pikkune tee käia ka üha enam ennast avastavatel kveenidel. Nüüd on see varasemast hoopis lihtsam, sest selja taga on Norra riigi tugi. Ja mis sest, et praegu tundub see pisike, seda saab ju kasvatada.

Peaasi, et tahe ja eneseusk ei raugeks! Usun: me kuuleme kveenidest, meie hõimurahvast kiviste kaljude ja külma mere veerelt, veel ja veel.

Lühiajalugu

Kveenid

900—2011

•• Termin „kveenid” tuli kasutusele enam kui tuhat aastat tagasi, esimene kirjalik ülestähendus pärineb aastast 900. Norralased jõudsid Ruija/Finnmargi aladele 13. sajandil, Vesisaari/ Vadsø piirkonda alles 15.–16. sajandil, väidetavasti olid kveenid seal ees.

•• 19. sajandi keskel oli paljudes Põhja-Jäämere äärseis linnades kveene kolmandik kuni pool elanikkonnast. Leidus ka sajaprotsendiliselt kveeni elanikkonnaga külasid, paraku asusid kveenide asualad suure ühtsustunde tekkimiseks üksteisest liiga kaugel.

•• Viimast korda loeti kveene kokku eelmise sajandi alguses, hiljem Norra pigem eitas kui tunnistas nende olemasolu.

•• 1996. aastal said kveenid Norras ametliku vähemuse staatuse ja 2005. aastal tunnistati kveeni keel Norras ametlikuks vähemuskeeleks. 2007. aastast tegutseb Norra riigi toel kveeni instituut.

•• Kveenide arvukus on eri alli­kate väitel mõnest tuhandest kuuekümne tuhandeni.

•• Soome keele õpet saab 554 õpilast Finnmargi maakonnas ja 200 naabermaakonnas Trom­søs. Praegu õpivad kveeni noo­red koolis veel ametlikku soome keelt, sest kveeni keele grammatika on alles koostamisel.