RAAMATUBLOGI: Kassipoeg kohtus ehk kuidas advokaat vandemehi tinistab
Erle Stanley Gardner, „Hooletu kassipoja juhtum“, tõlkinud Liina Tordik-Karp, Tänapäev, 270 lk.
Nagu mitmeti varemgi on öeldud, tuleb reisile võetavat lugemisvara hoolikalt valida. Eriti kui oled krimkafänn. Letid on tänapäeval pungil täis head ja paremat, aga ka kehvemat. Sellest massist, kus on ka ohtralt uusi tulijaid, on keeruline õigeid teoseid välja valida. Kodus on lihtne – kui lugu tundub kesine, lükkad raamatu kõrvale, aga reisil olles... Tühja sest, et kannad liigset massi kaasas, aga mida sa loed? Ei hakka ju ühtäkki lennukis niisama aknast pilvi vahtima või hotellitoas telerit sisse lülitama. Mis tähendab, et reisile tuleb minna kindla peale ning haarata kaasa see, mis igal juhul kõnetab.
Tundub, et Erle Stanley Gardner pole võitnud ainsatki krimikirjanduse suurt auhinda, samas, kas oleks põhjustki... Küll aga tulnuks talle omistada elutööpreemia suurepäraste kergete, lahedate ja loetavate stooride eest, kus peategelasteks on advokaat Perry Mason ja tema abiline Della Street. 82 üheülbalist lugu, mille stsenaarium on ette teada, aga just see annabki kindlustunde – eks lapsena tahtsime ju kõik kuulata teab, mitmendat korda kes Punamütsikese, kes Sinihabeme saagat.
Gardner ei üllata ega lase pettuda. Kõik on täpselt nii, nagu olema peab. Nagu „Hooletu kassipoja juhtumis“. Taaskord kistakse Mason segasesse juhtumisse, kus on mängus noor daam, kümme aastat kadunud ärimees, tema abikaasa, laip, mürgitamisjuhtumid, kassipoeg ja leitnand Tragg, kes seekord arreteerib Della Streeti.
Ehk siis taaskord üks pealtnäha segane lugu (mis samas on arusaadav ja loogiline), kus politseivõim üritab isepärasele Masonile koha kätte näidata. Ja nagu ikka, saabub lõppvaatus kohtus, kus Mason elegantse kergusega kõik vastased paika paneb ning selgitab, mis tegelikult juhtus. Heakene küll, tavapärases kohtus tema argumendid ehk poleks pädevad – kas meite õigusemõistjad arvestaksid tunnistajana kassipoega? – aga Ameerika vandekohtus, nagu näikse, küll.
Lugu jookseb nagu mööda siidi, loed, aju puhkab, kuid saab organismi toodetud õnnehormoone ning hinge poeb õnnis rahu – hea vana maailm (loe: Gardner) pole, taevale tänu, teragi muutunud.
