RAAMATUBLOGI: Kui vajate põnevust, ent samas hingerahu, võtke kätte Louise Penny
Louise Penny, „Kõige julmem kuu“, tõlkinud Reti Maria Vahtrik, Varrak, 384 lk.
Kaasaegses julmas keskkonnas – olles sedavõrd sõjale lähedal ja nähes poliitikute valimiseelseid kemplusi – tahaks hetkekski õdusust. Raamatuinimene otsib seda lugemises. Aga kui lugeja on krimkafänn? Tänapäeva reaalsust peegeldavad põhjamaised krimilood on õdususest kaugel, ookeanitagune kirjandus, kus enamasti jahitakse sarimõrvareid või neid, kes tahavad tsivilisatsiooni hävitada, nõretab verest... Jah, nõretab, aga mitte alati. Ka seal mandril kirjutavad mõned mugavaid külakrimkasid, mis pigem rahustavad, kui pingestavad.
Teatud paikades, näiteks pastoraalses Kolme Männi külas, tunduvad inimesed olevat naiivsed. Kui ümbruskonnas näikse olevat mõrvad justkui elu loomulik osa, siis kes läheb lihavõttepühadel spiritistlikule seansile vanasse kahtlasse majja, lootuses puhastada küla kurjusest. Aga minnakse. Ja siis imestatakse, et üks osalejaist lahkus seansi ajal teise ilma. Ent äkki tabas teda hirmušokk? Kui nii, siis poleks tegu krimka, vaid meditsiinile pühendatud raamatuga.
Nagu ikka, peab kohale saabuma ülimalt sümpaatne Quebeci kriminaalpolitsei peainspektor Armand Gamache, kes peab enda painajaid tõrjudes asjas selgust saama.
Jah, tänapäeva maailm on muutunud ja tehnoloogia võiks või peaks aitama ka kuritegude lahendamisele kaasa, ent lõpuks pääseb maksvusele ikka intuitsioon, inimeste tundmine, kogemus ja oskus järeldusi teha, nagu vanadel headel aegadel, mil kaake püüdsid Sherlock Holmes, miss Marple ja Hercule Poirot.
Kokkuvõtteks: kui vajate põnevust, ent samas hingerahu, võtke kätte Louise Penny.
