TEISMELISE RIST JA VILETSUS Tüdrukud räägivad, mis tunne on, kui kaaslased sulle teismeliseeas selja keeravad
Laura Lugu:
Kibe vits sõbralt
Kaheksandas klassis võttis Laura tollane pinginaaber ja parim sõbranna, kellega oli koos nukkudele soenguid tehtud, poiss-sugu sarjatud ja kehalist küpsemist jälgitud, nõuks Laurat ühtäkki kiusama hakata.
Miks see nii oli, pole noor naine senini selget sotti saanud. Alustuseks soetas Liina endale uue pinginaabri. See käis lihtsalt: oli muusikatund, Laura-Liina olid vahetunnis väikest viisi näägelnud ning Liina istus tunni alguses Laura asemel Kati kõrvale. Õpiku, mis oli mõeldud kahe peale, võttis Liina endaga kaasa. Kati oli klassis populaarne tüdruk, enesekindlam, ilusam ja jutukam kui Laura, Liina lasteaia-aegade sõber.
Piinapink
Terve ilmlõpmata pikana tundunud muusikatunni võitles Laura pisaratega ja kujutas ette kõiksugu asju, mida Liina ja Kati temast sosistavad. Jõululaulu õppimise saatel lagunes Lauras nii mõndagi, mis annab end aegajalt tunda ka praegu.
Järgmisena leiutas Liina Laurale külge hulga kombeid ja nõmenaljakaid käitumismaneere, nagu nina sügamine ja juuksetuti kruttimine. Hakkas neid valitud seltskonnale ette kandma, teisi Laura arvel naerutades.
Õnneks oli valitud seltskond klassi mastaabis piisavalt hõre ja Lauragi leidis uue pinginaabri, kes tema eest välja astus. Laura teab, et võlgneb sellele tüdrukule iseenda leidmisel palju. Just tema oli see, kes Liina rüüstetööd taastada püüdis ja oma mõistvusega seda osaliselt ka suutis.
“Ise ma enda eest seismisega hakkama ei saanud, ei suutnud omaks võtta Liina muutunud käitumist. Arvasin kindlalt, et olengi nii kohmakas ja kole, nagu ta oma kambajõmmidele rääkis. Punastasin ja pisardasin alguses iga tema mõnituse ja kiusliku pöördumise peale. Mul oli raske ka teistega suhelda.”
Üleolev käitumine kestis aasta-paar. “Varsti ma lihtsalt ei rääkinud temaga, aga vastu ka ei kiusanud. Kannatasin. Ta oli must üle.” Teiste tüdrukutega (poisid Liina naljadest osa ei võtnud) sai Laura normaalselt läbi, sest kambajõmmid pudenesid Liina ümbert küllalt ruttu laiali. Ja Laura õppis andestama.
Püüd ületada I
Kaheksanda klassi lõpuks oli Laural uus pinginaaber ja sõbrad, kellega üksteise sünnipäevadel käidi.
Selsamal aastal armus ta klassivenda. “See armumine saigi vist peamiseks tõukejõuks, mis pani mind ennast arendama ja esile tõstma,” arvab Laura tagantjärele. “Klassivennale oli ju vaja silma paista! Hakkasin inimestega avatumalt ja rõõmsamalt suhtlema, sundisin end julgemaks.”
Põhikooli kahe viimase aastaga edenes Laura palju, ja kui Liina kümnendas teise kooli läks, tundis tüdruk end oma klassis nagu kala vees. Liina juuresolek oli tekitanud temas kuni selle ajani sisemise rõhutusetunde.
Keskkoolis vabanes painaja temast eelviimase piisani. Laura juhtis protsessi osaliselt teadlikultki, enesesse sammhaaval usku süstides. “Pühendusin palju õppimisele ja ülikooli pürgimisele, kogusin hinnetest ja aktiivsest suhtlemisest enesekindlust.”
Kui Laura praegu, kuus-seitse aastat hiljem, Liinaga kohtub, vestlevad nad üsna vabalt. “Võiks isegi öelda, et nagu vanad semud.”
Liinal läheb hästi, ta on pea blondiks värvinud ja kantseldab Rootsis lapsi. Ka Laura arvab, et ei saa elu üle väga kurta. Kaheksanda klassi äbarik, kelle Liina, tema tollane pinginaaber, julmalt välja praakis, pole ehk üdini vaba teismeliseeas tekkinud kompleksidest ja hirmudest, kuid enda eest seisma on ta nüüd juba suuteline.
Kristeli lugu:
Keha ristiretk
Kristeli murdeea hädad said alguse figuurist. Kehalise tundides ja poiste pilgu all tundis ta end kohmaka, suure ja nõmedana. Kristelit häiris enda juures peaaegu kõik: “Nägu nagu täiskuu, rasvane kõht, jämedad jalad.” Tagantjärele arvab ta, et kompleksid tekkisid pigem enda sisemisest hoiakust, mitte puhtalt mõnituste ajel.
“Lapsed on julmad, meie klass oli isegi salliv, üksteist mõnitati vähe. Samas, klassipidudel mind tantsima ka keegi ei võtnud. Kooliajal sain üldse kaks korda poisiga tantsida. Pidudele ma meelsasti ei läinud, parema meelega istusin kodus. Pikapeale ei pakkunud enam huvi ka.”
Põhielu toimus Kristelil koolis – tundidest võttis ta osa, kuid vahetunnis piinles komplekside küüsis. Ja kodus põdes topelt.
“Oma klassist keegi vahetundidel mind otseselt ei retsinud, rohkem teiste klasside omad. Öeldi sitasti, näiteks “rasvarull, paksmagu, tõmba eest”. Samas mõnitati neidki, kes normaalsed välja nägid, aga rohkem tähelepanu võitmiseks. Mind kiusati ikka minu kohmaka välimuse pärast.”
Püüd ületada II
Kristel leidis endas jõudu ja viisi, kuidas alaväärsustunnet ületada.
“Lihtsalt lülitasin end mõnitajatest välja, ei pidanud neid kellekski. Teiste arvamus on teismelise jaoks oluline, aga ma ei lubanud endal seda üle tähtsustada. Blokeerisin end mõnituste eest. Mitte just nii, et oleks lõplikult sulgunud, vaid mõtlesin, kes nad sellised on, et nii ütlevad: tahavad ainult oma tähtsust tõsta. Kui ma nii ei oleks mõelnud, oleks ma pideva välimuse pärast põdemisega end lõpuks surnuks piinanud.”
Kristeli arvamus oma välimusest on aastatega kõvasti paranenud, seda kindlasti ka tänu keskkooli lõpul tervisliku toitumise abil kaotatud kilodele.
Ent alateadvuses on probleemid säilinud. Kristelit ei tõmba praegugi pidudele ja riietusest eelistab ta tagasihoidlikke ja lohmakaid kehakatteid. “Raske on ennast miniseelikusse või seksikasse õlapaeltega pluusi toppida. Nagu ei oleks see mina, kes nii riides võiks käia.”
Murdeiga pole igavene
Kui nüüd ennast letti võtta, pean tunnistama, et ei olnud see minu puberteet ka üdini kiusuvaba. Olin kimpus põhikooli klassivendadega, kes ei viitsinud õppida. Päris nohikuks mind ei tituleeritud, lihtsalt käisid naljad stiilis “Aive ei saa tulla, ta peab õppima”.
Naha peale ma neile ei andnud, kuigi vahepeal oleks väga tahtnud, kodustele ka ei kaevanud. Lihtsalt õiendasin ja targutasin enda kaitseks leebes vormis: “Küll te olete ikka nõmedad!” Keskkoolis, ülikooli pääsemise tuhinas, kaevusid samad klassivennad ise ühtäkki õpikuisse ja, tänu taevale, minu kompleksid said kui peoga pühitud.
Lohutus ristikandjatele? Ehk see, et takistuste ületamine ja probleemide läbielamine on tihti isegi arendav. Muidugi juhul, kui takistus ikka ületada ja probleem lahendada. Saatusenöögina võib ju vabalt minna ka nii, et veel kuuekümneseltki teismelisepõlve meenutades vallutab hinge kibe maik ja tänad jumalat, et puberteet igavesti ei kesta.
Kriis on normaalne
Psühholoog Kai Torim:
Murdeea arengukriis on loomulik. Ja ka vajalik. Selle füsioloogiliseks tagapõhjaks on suguküpseks saamine. Pole siis ime, kui lapseohtu noorel muutuste koorma all emotsioonid üle pea löövad ja käitumine muutub.
Valdavateks tunneteks on selles eas sageli ebakindlus ja hirm. Hirm endas toimuvate muutuste ees, hirm selle ees, kuidas kaaslased sinusse suhtuvad. Väliseid muutusi märkame kõige kergemini, seetõttu keskendub noor nii enda kui ka teiste puhul nende leidmisele või varjamisele.
Tagasitõmbumine või rünnak varjavad teismeeas noore ebakindlust. Näiteks kui tundub äkki, et käed on liiga pikad või jalad liiga paksud, üritatakse neid peita pilkupüüdvate või lohmakate riiete varju. Võidakse hakata seltskonda vältima, või vastupidi, asutakse rünnakule põhimõttel: kuna olen oma välimuse pärast ärevuses, teen parem teisel olemise kibedaks. Narrin teda enne, kui ta minu probleemi märkab ja mind narrima hakkab. Me ei oska aimatagi, et tihti pole probleemses olukorras mitte narritav, vaid narrija ise.
Ajapikku teismeline rahuneb. Väheneb ka noore inimese ülitundlikkus. Enesekindlus suureneb sedamööda, kuidas tasakaalustuvad muutused välimuses ja leitakse sõpru ning õpitakse uusi tegevusalasid. Ennekõike sõltub see aga tunnustusest.
Sellest vaatepunktist ei kuulu eelnevad lood raskete kilda. Aja jooksul said tüdrukud eneseusu tagasi ja kriis möödus õnnelikult.
Pere on tähtis. On ka inimesi, kes puberteedieast nii lihtsalt ei välju. Põhjus ei olegi niivõrd noores endas kui tema kodus ja kasvatuses. Kui laps sünnib perre, kus temaga tegeldakse ja teda tunnustatakse, kujuneb ta enesekindlamaks ning arengukriisid mööduvad valutumalt.
Ning vastupidi, peres, kus noort ei märgata ega tunnustata, kus talle seatakse liiga kõrgeid nõudmisi, kus valitseb karm distsipliin või, vastupidi, murdeealine jäetakse ilma igasuguste nõudmisteta, on teismelisel rohkem probleeme. Nad on tundlikumad ja kalduvad käituma äärmuslikumalt – on kas ägedad teiste narrijad või narritavad.
Mida teha, kui teie murdeealine on mõnituste tõttu meeleheitel
Lastepsühholoog Michele Elliotti arvates on kiusamine tõsine sotsiaalne probleem, millega tuleb tegelda just koolis. Tegelikult vajavad abi mõlemad, nii kiusaja kui ka kiusatav.
Kiusatavad jagunevad laias laastus kaheks:
tundlikud, intelligentsed, heasüdamlikud lapsed, kel on oma vanematega head suhted ja kes pole palju kokku puutunud konfliktide ja vägivallaga. Nad lihtsalt ei oska end kaitsta ja on seetõttu kiusajatele ideaalseks märklauaks.
lapsed, kes satuvad kiusamise ohvriks, kuhu nad ka ei läheks. Neil lastel on enamasti pereprobleeme või kujunenud millegipärast madal enesehinnang.
Kiusajate edu saladus seisneb selles, et kiusatavad vaikivad sageli oma probleemid maha, kas siis autunde (kitumine on nõme!) või hirmu (kui räägid, saad peksa!) tõttu.
Et mahavaikimisele lõppu teha, soovitab laste heategevusorganisatsioon KIDSCAPE koolidel:
muutuda “rääkivaks” kooliks. See tähendab, et koolis valitseb kiusamist tauniv hoiak. Kiusajaid ei sallita ja õpilastel on kohustus rääkida, kui neid kiusatakse või kui nad näevad kiusamist pealt.
kanda hoolt selle eest, et täiskasvanud tegutseksid, kui neile kiusamisest räägitakse. Lapsed peavad olema kindlad, et kui nad kiusamisest räägivad, on täiskasvanute hoiak kaastundlik ja abistav.
Mida saab teha vanem?
Olge oma lapse poolt.
Julgustage teda ja õpetage käituma enesekindlalt: huumorit appi võtma, julgelt ei ütlema, sirge seljaga käima, kiusamist ignoreerima.
Aidake murdeealisel leida hea seltskond: muusika- või kunstikool, skaudirühm vms, kus ta tunneb end oskaja ja hakkamasaavana ning leiab uusi sõpru.
Kui näete, et asjad kõigele vaatamata ei parane, otsige abi nõustajalt.
Aive Antsov
foto (lavastatud): Aldo Luud
