Kuidas saab pime linnas hakkama
Alustame teekonda Sampo panga eest Narva maanteel. Kuna pangakaarti ei saa pime inimene kasutada, on vaja sularaha pangast välja võtta. Saamaks aru, kus asub uks, kulub veidi katsetamist ja kätega kobamist.
Aare Karu astub tellerilaua ette. Läheb mõni minut, kui üks pangatöötaja märkab teda ja suunab ta siis vaba telleri juurde. Tehingu lõpetuseks on vaja kirjutada paberile allkiri, selleks aitab abivalmis teller mehe käe õigesse kohta.
“Ühtegi halba sõna siin pangas ei öelda,” kiitis Karu, kes sellepärast hakkaski Sampo panga kliendiks. Aastaid tagasi ei lubanud teiste pankade turvamehed pimedat koeraga panka sisse.
Pärast rahatehingut kulub ära väike turgutav cappuccino kohvikus pangamaja all, tuttavas kohas on trepi asukoht teada ja probleemi ei ole. “Toompeal on 24 astet istungite saali, Balti jaama tunnelisse kaks korda 13,” teab Karu peast linna tuntumate treppide pikkust.
Ka kõnniteel varitseb ohte
Teenindaja on lahkesti nõus kohvi lauale tooma. Alati kohvikutes nii hästi ei lähe. “Välja ei visata, aga lihtsalt keeldutakse teenindamast koeraga.”
Kohvikupidajale raha andmiseks läheb tarvis värvilugejat. Kui suruda väike ese rahatähe vastu, ütleb see selges eesti keeles, mis värviga on tegemist. “Sellega ma valin ka lipse ja särke,” märgib Karu. Masinal on aga just patareid läbi saanud, mistõttu tuleb lasta teenindajal õiged rahatähed välja valida.
Teine tähtis masin on rääkiv kell. “See räägib küll ainult vene keeles, aga saab aru.” Selliseid kelli tehakse Karu sõnul vaid 22 keeles, mille hulka eesti keel ei kuulu.
Pangast suundume trammipeatuse poole. Kõnniteedel varitseb omajagu ohte, kohvikute ees suured lillepotid, mitut laadi ehitusobjektid. Korra põrkabki mees küljega vastu keset teed seisvat planku. Muidu juhatab koer ta nendest mööda.
Ülekäigu juures, mis peaks piiksuma, ei ole punase tule ajal tugeva liiklusmüra tõttu küll midagi kuulda. Rohelise tule ajal kostab heli veidi paremini ning läheme üle tee. Kõige hullem on pimedale inimesele taksopargi ristmik. “Sellest me ei saagi jagu. Teeme ringi.” Raske on ka Tartu maantee uus ristmik, kuhu pidi esimesel korral nägija kaasa võtma. “Tavaliselt kodus mõtleme marsruudi välja, väldime keerulisi kohti,” rääkis Karu. “Mõnikord vaidleme Pepiga. Tema tahab minna ühele poole, aga mulle tundub, et on vaja minna teisele poole. Enamasti on Pepil õigus.”
Trammi numbrit tuleb kaaskodanikelt küsida. Uksest sisse juhatab koer.
Jõuame Kotzebue tänavale Põhja-Tallinna hoolekandeosakonda, kuhu anname sisse koera süstide kviitungi 180 kroonile. Kas see makstakse kinni, otsustab komisjon.
Balti jaama turul tunnevad paari kõik. Kalaletis visatakse Pepile paar räime, lukksepp kutsub juba kaugelt hõigates enda juurde ja aitab värvilugejal patareisid vahetada. Lihaleti müüja oskab pimedat inimest kohe aidata, surub vorstijupi talle kindlalt kätte, teisest letist müüakse Pepile konte ja aidatakse rahatähed rahakoti vastavatesse sahtlitesse panna.
Siis tuleb veel käia Säästumarketis. Iseteenindusega suured kauplused on pimedale inimesele tõeline nuhtlus: terve esiots on täis putkasid. Mees astub ühte neist. “Kas teil oakohvi on?” “Meil on santehnika pood.”
Abivalmis müüja juhatab Karu vannide vahelt välja toidupoodi ning kutsub talle appi turvamehe, kes teda juhataks. Siis äkki hüüatab üks kassiir ärritunult: “Koeraga ei tohi minna!” Turvamees viib mehe ikkagi kohvi juurde. Turvamehe appitulek on Karu sõnul siiski haruldane.
Juba kümme aastat kehtinud seadusest, et pimeda inimese juhtkoerad tuleb igasse asutusse sisse lasta, ei ole paljud Karu sõnul aga siiani kuulnud. Viimati ajas teda minema rannavalve Stroomi rannast. “Need, kes korra järele valvavad, peaksid ikka seadust teadma,” ütles Karu.
Karu jäi pimedaks 50-aastaselt, aastaid peetud keevitajaamet tegi silmadega oma töö. “3. märtsil 1991 läksin invaliidsusele,” mäletab ta täpselt.
Söögitegija käib kaks korda kuus
•• Kodustes askeldustes aitab pimedat sotsiaalhoolekandest saadetud inimene. Süüa käib ta tegemas kaks korda kuus. Ülejäänud ajal tuleb vähenõudlikumalt läbi ajada. “Lihtsamaid asju teen ise,” väitis Karu.
•• Karu soovib, et pimedatel oleks oma infoliin, kus saab abi paluda, kui seda on vaja. “Ma ei tea kuu aega ette, mis mul tarvis võib minna,” kritiseeris ta korda, mille järgi tehakse külastusgraafikud pikalt ette.
•• Pimedat aitaks ka, kui infoliinilt antaks juhiseid, kuidas leida üles mõni konkreetne kaup või asutus.
