Ametnikud varuvad uue valitsuse reformideks püssirohtu
Sügise saabudes veedavad poliitikud rohkem aega parteikontorites kui riigikogu komisjonides või ministeeriumide koosolekutel. 2011. aasta märtsis toimuvad parlamendivalimised lähenevad vääramatu jõuga ja poliitikud peavad otsustama, milliseid hüüdeid trükkida oma plakatitele või mida kirjutada valimisprogrammi.
See aga tähendab paratamatult, et igasugused uued algatused, mis võiksid vähemalgi määral mõnes valijate rühmas nurinat või arusaamatusi esile kutsuda, on lükatud sügavale lauasahtlitesse. Mõni valijatele ainult mett mokale määriv eelnõu võib veel tuule tiibadesse saada, kuid ainult siis, kui see toob kaasa toetavad pealkirjad ja positiivsed uudislood.
Kas siis võiks eeldada, et ministeeriumides valitseb meeleolu „kassid on ära ja hiirtel pidu”? Kohati ehk ohataksegi rõõmuga, et pool aastat pole poliitikuid, kes kaela peal istuksid. Kuid teistes on alustatud väga ulatuslikke mõttetalguid, et olla valmis panema uute ministrite lauale reformikavasid, mis hõlmaksid väga laiu eluvaldkondi.
Millised need siis on? Mõtted sotsiaaltoetuste vajaduspõhiseks muutmisest või soov toppida eripensionide tekitatav eelarveauk lõplikult kinni on juba tuttavad.
Kuid küsimus selle kohta, kas praegu pea täielikult sotsiaalmaksust rahastatava haigekassasüsteemi toetamiseks võiks hakata lubama ka eratervisekindlustuse poliiside müümist, pole nii tõsiselt ehk laual olnudki. Veel vähem on aga realistlikult otsa vaadatud riigipensioni ehk süsteemi esimese samba rahastamisallikatele. Kuigi olukord, kus sotsiaalmaksust laekuvatele summadele tuleb muudest maksulaekumistest juurde näpistada, on olnud pikalt ette teada ja nüüd ka kätte jõudnud.
Kiri euroala riikidele
Need ei ole sugugi suvaliselt üles loetud uitmõtted, kõige nimetatu puhul on võetud koguni rahvusvaheline kohustus nendega tegeleda euroalasse astumise tõttu. Juuni alguses, enne Eesti euroalasse võtmise otsustanud esimest rahandusministrite kohtumist allkirjastasid rahandusminister Jürgen Ligi ja Eesti Panga president Andres Lipstok kõigile euroala valitsustele ja keskpankuritele mõeldud kirja. Selle neljal leheküljel lubatakse muu hulgas aastatel 2011 ja 2012 – ehk pärast saabuvaid valimisi – just need küsimused ära lahendada.
Mõnes mõttes võib tõika, et sotsiaaltoetuste vajaduspõhiste variantide väljatöötamisele ja eripensionide sasipuntra läbihammustamisele on antud uus valimisjärgne tähtaeg, pidada ametisoleva valitsuse tunnistamiseks, et jaks on lõppenud. Kõik mäletavad, kuidas peaminister Andrus Ansip rääkis eelarvekärbete tegemise ajal korduvalt enda näite varal, kuidas ühtlaselt, kuid minimaalses suuruses laiali jaotatavad lastetoetused pole kõrgemapalgalistele vanematele sugugi hädavajalikud. Paraku jäi küsimusega sisuliselt tegelemine ära.
Niisamuti paistab minevat eripensionidega, mille pärast on valitsuskabinetis kordi ragistatud, kuid nüüdseks on Ligi ja Lipstoki kirjastki selge, et lahendused sünnivad siiski pärast valimisi. Väike paus poliitikute vaidlustes võib aga anda ametnikele vajaliku aja, et parimate lahenduste leidmiseks küsimustele veel otsa vaadata – sotsiaalministeeriumis sellega tegeletaksegi.
Sotsiaalkindlustussüsteemi ehk haigekassa ja pensionide rahastamises on ohjad haaranud rahandusministeerium. Selleks, et sotsiaalmaksust sõltuvate süsteemide pikaajaliste probleemide lahendamiseks oleks uue valitsuse lauale panna piisavalt põhjendatud valikuvariante, on tööd alustatud juba nüüd.
Kõige rohkem tähelepanu kavatsetakse rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste sõnul pöörata ravikindlustuse ehk haigekassa rahastamisele. Kuid ta kinnitas, et oma osa pälvivad ka pensioni esimese samba ja töötuskindlustuse finantseerimise küsimus.
Ehkki suurenevale haigekassa rahastamise probleemile on juhitud tähelepanu mitmes uuringus – hiljuti ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO raportis –, kavatseb rahandusministeerium nüüd spetsiaalselt uurida, kuidas oleks võimalik süsteemile rohkem raha leida. Poliitikauuringute keskus Praxis peaks kavakohaselt küsimustele vastama järgmise aasta jaanipäevaks.
Uuringus peaks näidatama, mis juhtuks süsteemiga igasuguste rahastamisvariantide korral. „Esiteks võib argumenteerida, et rahastamises ei tule mitte midagi muuta. Siis vaadata väiksemate paranduste mõju, mis tekiks näiteks sotsiaalmaksu lae kehtestamisest, või efektiivsuse suurendamise võimalusi,” nimetas Tõniste eri variante. Kuid kindlasti arutatakse tema sõnul ka küsimust, kas ravikindlustuses võiks kõne alla tulla ka erakindlustuse võimaluse tekitamine.
Tervisekindlustuse süsteemi rahastatakse praegu peaasjalikult sotsiaalmaksust ja sellega on tahetud saavutada kõigile võrdselt kättesaadav teenus. Seetõttu võiks eratervisekindlustuse pakkumist pidada peaaegu revolutsiooniliseks uuenduseks. Ent pensionisüsteemis on juba praegu olemas teine ja kolmas sammas ning mitmes teises Euroopa Liidu riigis aitab erakindlustus oluliselt riiklikku tervishoiusüsteemi rahastada.
Igikestev pensionireform
•• Mis puutub riigipensionide ehk esimese samba rahastamisse, siis pole ime, et see luubi alla võetakse. Vaatamata sellele, et kevadel tehti otsus tõsta pensioniiga lähitulevikus 65. eluaastale, ei ole raha kunagi piisavalt.
Näiteks Euroopa Komisjoni juuli alguses avaldatud ja palju poleemikat tekitanud raport „Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem” toob muu hulgas esile, et Eesti riigipensioni ähvardab praeguse rahastamise jätkumise korral aastaks 2060 märgatav kokkutõmbumine. Komisjon on arvutanud, et kui aastal 2007 sai keskmine penisonile jääv inimene Eestis esimese samba näol 26 protsenti riigi keskmisest brutopalgast, siis aastaks 2060 suudaks kehtiv süsteem välja panna vaid 16 protsenti. Arvestades siis juba väljamakseid tegevat teise ja kolmanda samba süsteemi, on pilt parem, kuid kolme samba pakutav keskmine pension oleks aastal 2060 siiski vaid 22 protsenti keskmisest palgast.
