Kui vanemad lõpuks lapsega kabinetti lubati, küsis õde esimese asjana lapse dokumenti või isikukoodi. Kuna lapse ID-kaarti perel parajasti kaasas polnud ning isikukoodi nad peast ei mäletanud, öeldi lapse nimi ja sünniaeg. „Ja siis meile öeldigi, et kõik. Süsteem enam edasi ei lase,” rääkis Toht.

Vanemate sõnul küsisid nad, kas peavad nüüd Tallinna haiglasse sõitma. „Nemad aga laiutasid käsi ja jäid tuima näoga otsa vaatama,” vahendas lapse isa. Tohti sõnul ei küsinud tohtrid kordagi, mis lapsel viga on. „Nii see asi ei saa käia, arst peab ikka esimese asjana välja selgitama, mis lapsega juhtunud on,” leidis pereisa.

Arst: mõtlesime valjusti

Kuna väike laps öösel nuttis ja vanemad kahtlustasid siiski suuremat vigastust, otsustati järgmise päeva hommikul sõita Tallinna lastehaiglasse. „Võtsime ID-kaardi kaasa ning tulime Tallinna, kus lapsel tuvastatigi sääreluumurd. Kusjuures Tallinnas küsiti ainult sünniaega,” ütles Toht.

Pühapäeva õhtul Haapsalus väikelapse vastu võtnud arst Sirje Saukas nägi juhtunut hoopis teisiti kui vanemad. „Olen töötanud arstina 30 aastat ja näinud igasuguseid patsiente, aga sellist konfliktsituatsiooni pole kunagi varem ette tulnud,” rääkis ta.  Saukas tunnistas, et selleni, mis lapsega lahti on, arstilkäigu jooksul ei jõutudki. Tema sõnul ei ole ka isikuandmete sisestamisest visiidi alustamine kindel reegel. „Seekord lihtsalt juhtus nii,” sõnas ta. „Õde ütles, et ta ei saa nende andmetega süsteemi sisse, et mis me nüüd teeme. See oli lihtsalt valjusti mõtlemine.”

Saukase sõnul lõi lapse ema selle peale paberid lauale ja vanemad teatasid, et lähevad Tallinna. „See oli nende poolt ebaadekvaatne, üleolev ja vaenulik käitumine,” ütles arst. Tema sõnul oleks sellele, et infosüsteemist last ei tuvastatud, leidunud mitu lahendust. „Üks vanematest oleks võinud kodus ära käia ning lapse dokumendi tuua või telefoni teel isikukoodi välja uurida. Samuti oleksime saanud vajadusel politseist andmeid pärida.”

Selleks et välja uurida, mis lapsega lahti on, ei jätkunud Saukase sõnul aga lihtsalt aega. „Kui nad kannapöörde tegid ja välja marssisid, olin jahmunud. Laps oli aga kogu aja isa süles ning rahulik,” kinnitas ta. „Mul oli juhtumi pärast väga paha tunne. Ma tean, et olen inimeste teenindaja, kuid see (vanemate käitumine – toim) oli solvav ja üleolev.”

Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisberg kuulis juhtumist eile hommikul, kui Saukas talle ise sellest rääkis. „Kui juhtum poleks arstile endale muret teinud, poleks ta sellest rääkinudki,” sõnas Tennisberg. „Eks ma küsisingi kohe, et miks ta lapse kohta ei küsinud, aga tema sõnul toimus kõik nii kiiresti, et nad ei jõudnud reageeridagi.”

Ravijuhi sõnul ei leitud last infosüsteemist, sest ta oli pärit teisest piirkonnast ega olnud varem Läänemaa haiglas ravil käinud. Sellisel juhul oleks tema sõnul abi saanud politseilt. 

Abi vajab inimene, mitte kood

•• Terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri märkis, et selliseid juhtumeid tuleb küll ette, ent kõik need ei pruugi ametini jõuda. „Usun ja loodan, et haiglates viiakse läbi suhtlemistreeninguid või muid viisakat käitumist puudutavaid koolitusi, aga kirjeldatud juhtumist selgub, et suhtlemine on alati kahepoolne,” sõnas ta.

•• Saluri sõnul ei ole juhtunuga detailselt tutvumata võimalik kommenteerida, kes valesti käitus. „Üks on selge, et lapse oleks pidanud arstid ikkagi üle vaatama ja vähemalt nõu andma, kuidas edasi toimida,” kinnitas ta.

•• „Abi antakse inimesele, mitte dokumendile ega isikukoodile. Kõiki andmeid on võimalik täpsustada ka tagantjärele. Võtame või liiklusõnnetuse, kus alati an­takse esmalt abi ja alles seejärel tuvastatakse isik,” rääkis Saluri.

••  Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste sõnul saavad Eestis vältimatut abi kõik inimesed. „Sageli tekibki selleks vajadus olukorras, kus dokumenti pole kaasas. Vahel on inimene lausa teadvuseta. Antud juhtumi puhul oli tegu aga suhtlemistasandil arusaamatusega,” märkis Paluste.