TÄISMAHUS: Teadlased süüdistavad WADA laboreid proovide võltsimises
Tuleval nädalal tuleb CAS-i otsus Veerpalu juhtumis. Tema kaitsetiimi kuulunud Tartu ülikooli professor Sulev Kõks väidab, et dopingukütid ei mängi puhtalt.
Paari nädala eest teadusajakirjas Lab Times dopinguproovide tegemise vigade ja probleemide kohta ilmunud artikkel poleks ilmselt veel mõni aasta tagasi korda läinud isegi enamikule Eesti vastava ala teadlastele. Kuid Andrus Veerpalu juhtumi valguses on nelja Norra teadlase kirjutatud artikkel iga Eesti spordihuvilise jaoks täis päris hämmastavaid väiteid.
Nelikümmend Norra professorit, sealhulgas üks Nobeli preemia laureaat, on põhjalikult uurinud 2010. aastal niinimetatud uue põlvkonna EPO ehk CERA-ga vahele jäänud ja võistluskeelu saanud Norra käija Erik Tysse juhtumit ning jõudnud järeldusele, et proovi analüüsinud WADA labori töö oli täis vigu ja koguni andmetega manipuleerimist.
Selle valguses on Tartu ülikooli füsioloogilise genoomika professoril, Andrus Veerpalu kaitsetiimi kuulunud Sulev Kõksil WADA aadressil öelda äärmiselt karme sõnu. Sisuliselt viitab ta sellele, et maailma dopinguagentuuri laborites võltsitakse sportlaste dopinguproovide tulemusi ja mitte ükski atleet ei või kindel olla, et tema puhtad proovid seal äkitselt positiivseks ei osutu.
Tysse lugu oli järgmine: 2010. aasta juunis antud dopinguproovi analüüsiti WADA Rooma laboris, kus see osutus positiivseks. Tysse eitas CERA tarvitamist ja palus oma uriiniproovi mõnes teises WADA laboris uuesti analüüsida. Palve lükati tagasi ja Tyssele määrati kaheaastane võistluskeeld. Norralane kaebas otsuse edasi rahvusvahelisse spordiarbitraaži (CAS), kuid jäi ka seal süüdi.
Kõik oleks nagu lihtne ja selge. Kuid Tysse väidab jumalakeeli, et pole dopingut puutunud. Teadlased analüüsisid andmeid, mis viisid süüdimõistva otsuseni, ja leidsid, et tegelikult ei tule neist kuskilt välja, et sportlase uriiniproov oleks sisaldanud CERA-t. Nende sõnul on WADA esitatud tõendid madala kvaliteediga, neid on tõlgendatud vääralt ja pealiskaudselt. Veelgi enam: „Kui selline tegutsemine on WADA laborites tavaline, siis on kõigil sportlastel põhjust karta, et neid süüdistatakse ja karistatakse alusetult dopingutarvitamise eest,” seisab artiklis.
Karmid sõnad. Professor Kõks ütleb Tysse juhtumit analüüsides aga veelgi karmimalt: „Need kurikuulsad dopingukütid ei mängi ise ka puhtalt, kuid see ei koti kedagi! See, et WADA saab sellistes juhtumites õiguse, on hämmastav ja ausalt öeldes hirmutav. Eesti ajaloos on WADA-t piisavalt kiidetud, aga tegelikult võiks selle jama ära lõpetada.”
Photoshopi-pettus?
Lab Timesis ilmunud teadusartikkel lahkab samm-sammult Tysse proovi analüüsimise meetodit, võttes selle üksipulgi lahti ja tõestades, et tegelikult poleks sportlase proov tohtinud kuidagi positiivseks osutuda. (Artikli ingliskeelse täisteksti leiab aadressilt www.labtimes.org/labtimes/issues/lt2013/lt01/lt_2013_01_18_23.pdf.)
Professor Kõksi kinnitusel näitavad tehtud analüüsid, et Tysse juhtumi puhul on WADA esitanud võltsitud andmeid ja algset tulemust sobivaks kohendanud. Artikli juures olevad joonised näitavad tema sõnul illustreerivalt, kuidas Photoshopi programmiga on positiivset dopinguproovi kujutava pildi tausta moonutatud ja ka piltide skaalat muudetud, et saada „õige” tulemus.
Kõks, kellel endal on seljataga värske kogemus Andrus Veerpalu dopingujuhtumi uurimise ja analüüsimisega, väidab, et WADA ei kohku pettuse teelt tagasi: „Ka Veerpalu juhtumis on väga palju WADA pettust pühitud lihtsalt laua alla. Tysse juhtum on aga ajakirjas üksipulgi lahti seletatud ja mind hämmastab, et selline asi toimus nii avalikult!”
Tal on olemas ka seletus küsimusele, miks peaks WADA tahtma proovitulemusi võltsida ja sportlasi süüdi lavastada. „Inimeste süüdimõistmine ongi nende eesmärk, see õigustab nende olemasolu. Kui keegi dopinguga vahele ei jää, ütlevad nende rahastajad, et poisid, teid pole vaja!”
Küsitavad meetodid
Nagu Veerpalu juhtumis, oli ka Tysse dopinguproovi puhul tegemist kehaomase ainega – nii kasvuhormooni kui ka proteiinhormooni EPO-t toodab ka inimese keha. Dopinguproovi ülesanne on eristada sünteetilist ainet kehaomasest.
Tysse juhtumit CAS-i jaoks analüüsinud WADA eksperdi Günter Gmeineri sõnul „ei saa välistada, et CERA-t proovist ei leitud”. Just selles eksperdiarvamuses väljendub Kõksi sõnul üks suur kitsaskoht: „Sportlane ei pea ju tõestama, et ta on süütu! WADA peab tõestama, et ta on süüdi. Mitte see pole tähtis, et CERA-t polnud proovis, vaid see, kas seda oli.” Tema sõnul on WADA ka Veerpalu juhtumi puhul kasutanud sama semantikat.
Peale selle on keeruliste dopingujuhtumite CAS-is käsitlemisel alati ohtralt tehnilist infot, mida CAS-i juristitaustaga paneel ei pruugi iga kord läbi hammustada. „Nad kuulavad mõlemad osapooled ära, nad teevad oma parima, aga nad ei pruugi ikkagi alati kõigest aru saada. Seal on ümberringi juristid, mitte ühtki teadlast. Kas teie teate, mis on statistiliste andmete jaotus? Ei? Näiteks Veerpalu juhtumi puhul käis suur osa arutelust selle üle,” räägib Kõks.
Tema väitel on WADA laborite kehv töö teadusmaailmas üldtuntud teema. „Nende lohakat ja halba töökvaliteeti kirjeldatakse paljudes teadusringkondades. Kui mõni kliiniline labor töötaks nii nagu nemad, siis see pandaks päevapealt kinni!” märgib ta.
WADA ei pea oma meetoditest ja protseduurireeglitest kellelegi aru andma. Kõks märgib, et neil pole auditit ega mingit kvaliteedikontrolli ja nad tegutsevad vastavalt oma juhenditele, mida võivad oma suva järgi painutada. „Ka Veerpalu juhtumi arutelul oli nii, et kui CAS-is küsiti WADA-lt, miks nad oma juhendist kinni ei pidanud, siis nad vastasid: see on meie enda asi, me ise kirjutame juhendi. Kui meile sobib, siis järgime, kui ei, siis ei järgi.”
Kõksi hämmastab ka hiljutine Eesti antidopingu teadaanne dopinguproovi võtmisest Tartu maratoni tervisesportlastelt. „Nende testid ei tööta, WADA laborid võltsivad tulemusi, süsteem on mäda,” kinnitab ta. „See, et nad tahavad sportijate tervist kaitsta, on loll jutt! Nad teevad seda selleks, et püüda süüdlasi, mitte rahva tervise pärast. See on täiesti haige ja ebanormaalne.”
Mida sellest järeldada? Kas see tähendab, et Veerpalul on vähe lootust järgmisel neljapäeval CAS-ist õigeksmõistvat otsust kuulda, sest WADA võidab niikuinii? „Ei, ma niimoodi ei julge üldistada,” kostab Kõks. „Lihtsalt – Tysse juhtum on kõnekas. See näitab, et kui oled sportlane, on sul oht sattuda süüdistuste alla, mis võib ära rikkuda kogu sinu karjääri.”
WADA-l pole motiivi kedagi põhjuseta süüdistada
Vaidluses on ikka kaks poolt. Selleks ongi sõltumatud kohtunikud, et teha asjas uus ja iseseisev otsus.
On objektiivne paratamatus, et ideaalset analüüsimeetodit ei ole olemas. Pole vahet, kas tegemist on kliinilise keemia, teadusliku labori või WADA meetodiga. See tähendab, et igas kontrollis on olemas valepositiivse risk. Küsimus on selle minimeerimises. Kõnealusel juhul süüdistatakse WADA laborit petmises.
Tõendite esitamine mitte-kohtule (s.o ajakirja lugevale avalikkusele) on küsitav, sest sama materjali üle on juba kohtus vaieldud. Ühtlasi võib märgata kirjutajate selget soovi kujundada lugeja arvamust ja tõlgendada tulemusi vähemalt osaliselt spekuleerivalt (pole teada, võib oletada jne) ja ainult oma seisukohast. Mõneti isegi demagoogiliselt nagu näites, kus proov tühistatakse põhjusel, et geelikeskkonnas kõrvuti olevad iseseisvad proove sisaldavad rajad võisid seguneda – antakse mõista, nagu oleks kogu dopingu-uriiniproov rikutud. Umbes nagu siis, kui tassis on kohv piimaga segunenud, järeldataks, et ka jääkapis olevasse piimapakki on samuti kohvi sattunud ja üleüldse – sellises kodus on kõik ligadi-logadi.
Tõendite hindamine on kohtunike ülesanne. Nii on avalikult kokku lepitud. Kohtunikud kuulavad ära lisakahtlustused tõenditega manipuleerimise kohta ja tutvuvad ka nende tõenditega. Üllatavalt vihjavad autorid, et kohtunikud ei saa keerulisest materjalist aru. Kuigi tegemist on visuaalse info mõistmisega, mida eeldatakse vähemalt lugejatelt.
Samal ajal ei saa eitada probleemi olemasolu. Küsimus on sunnis langetada otsus mustvalgelt ühe või teise poole kasuks tõlgendamist võimaldava ja rohke informatsiooni olukorras. Vältimaks ühe poole võimalikku subjektiivset ülekaalu ongi olemas sõltumatu kohtuinstants, mis teeb uue ja iseseisva otsuse. Siingi on olemas vea kordumise risk, aga see on eeldatavalt minimaalne.
Kahjuks või õnneks ei tee selliseid otsuseid teadlastekogud ja 40 väljapaistva eksperdi kaasamine ühe poole kaitseks ei valgusta samuti tõde, kuna vastupidiselt arvajaid pole kokku loetud. Teaduslugu kubiseb väga tugevate teadlaskogude vastasseisudest ja käesolev juhtum koos tõlgendamisvõimalustega on potentsiaalselt samalaadne. Just seetõttu kasutataksegi kohtunikke.
Tahaks avada analüütilise keemia kvaliteedi ja usutavuse probleemi laiemalt. Artiklis püütakse jätta mulje WADA ebaausast või vähemalt lohakast tööst ning autorid asuvad ise näiliselt puhta, siira ja objektiivse maailma esindajaiks.
Ka teadlased valetavad
Reaalsus on mustem ja küünilisem: biomeditsiiniliste ja loodusteaduslike teadusajakirjade paremiku avaldatud artiklite seas on valeks tunnistatud artiklite arv viimase kümne aastaga kümnekordistunud. Neist 75% on seotud otsese valetamise ja võltsimisega. 1–2% teadlasi tunnistab, et on esitanud uurimistöödes valeandmeid ja võltsinguid.
Oletades, et WADA kvaliteet vastab selle kultuuriruumi töö kvaliteedi kriteeriumitele, peaks igal aastal u 250 000 proovi puhul esinema kahtlaseid juhtumeid mitu korda rohkem kui mõne aasta tagant – näiteks Norra kergejõustiklase või meie suusataja väidetavad vigased juhtumid. Selles valguses paistab WADA töö kvaliteet pigem asuvat ülalpool levinud lohakuse ja võltsimise norme.
Kindlasti võimaldab vaidluse olemus diskrediteerida WADA tegevust. WADA-l pole motiivi kedagi põhjuseta süüdistada, aga objektiivselt tehakse alati vigu ja sünnib ohvreid. Paraku sünniks ilma dopinguproovideta ohvreid mitu korda rohkem.
Ja lõpuks, mis puudutab tervisesportlaste proove Tartu maratonil, siis pidin juba eelmisel nädalal mitu korda vastama emotsionaalsetele väidetele, et tegemist on sportlaste kiusamisega. Raja ääres olev kohtunik jälgib ju ka tervisesportlasi, et nad peaksid kinni samasugustest reeglitest nagu profid ega sõidaks näiteks osa maad autoga.
Meie teeme sisuliselt samasugust tööd. On teada, et rahvaspordis on keelatud ainete tarvitamine tõsine probleem, seega on meie kohustus hoida ära kiusatust, mis inimestel tekib, kuid millega nad võivad oma tervist tõsiselt rikkuda. See ei ole mingi politseiriigi tegutsemine, see on normaalne ja seaduspärane. Me teame, et probleem on olemas, meil ei ole muud teha, kui seda teadvustada.
Eesti Antidopingu nõukogu liige
