Kui „Sõjasuvel...” ajalehe Sirp ja Vasar joonealusena esmakordselt 1978. aastal ilmus, oli sõjapõlvkond täies elujõus nagu ka lubadus tulevikule: kedagi ei ole unustatud, midagi ei unustata. Viiekümnendatel-kuuekümndendatel sündinute ees lubadus täideti: nad said piisava annuse sõjamälestusi nii raamatuist kui kinolinalt mõistmaks tapatalgute õudust, kuid eelkõige absurdsust.

Too sõjajägne põlvkond, võib öelda, oli omal moel sõjas sees. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas arusaam, et see, mis toimus, oli reaalne, mitte ulmefilm või arvutimäng, lahustuma. Unub ka too lubadus: midagi ei unustata. Viimase sõjaveterani lahkumisega – ükskõik, kummal poolel ta ka ei võidelnud – kaoks justkui ka sõda ise.

Peegel kirjeldas reaalsust, sest tegi sõjatee läbi. Enne esimeste sõnade paberile panemist (tekst sündis pika aja kestel aastatel 1966 – 1978) oli tal selge, milline teos peab olema. Sõjaromaanides jääb tihtipuhku vajaka sõja halastamatu realismi ja traagika tõetruu ja vapustav kujutamine, kusjuures keskseks tegelaseks on sõdur-reamees, kirjutas ta 1960. aastal. Peegel nimetas raamatut fragmentaaiumiks, mis on igati õige, kuid need 76 fragmenti annavad kokku jõulise terviku. Kuigi Peegel on rõhutanud, et kujutatud sündmused on dokumentaalselt vaid osaliselt, joonistub ometi välja 22. territoriaalkorpuse 182. diviisi 625. kergesuurtükiväepolgu esimese kolme kuu sõjatee – taganemine Eestist Venemaa aladele, mil oldi vaenlasega otsekontaktis 85 päeva.

„See jutt ei tule kuigi pikk, sest mina, reavõitleja Jaan Tamm, langesin juba esimesel sõjasuvel. Mind matsid poolpõlenud külast kokkuaetud kolhoosnikud soojal septembripäeval külakalmistu nurka kaevatud ühishauda.” Nii algab raamat.

Sõda on julm. Asjatu on arutleda teemal, kes sõdis õigel, kes valel poolel, sest valed pooled olid mõlemad. Nagu öeldud, pole sõda arvutimäng vaid karm, kuid otsekohene reaalsus: kui ei tapa sina, tapetakse sind ning arutelule, kas kõik see, mis just nüüd ja praegu toimub, on normaalne, pole aega.

„Me lihtsalt tapsime nad. Arvatavasti on see ainuke õige sõna, sest mingit lahingut ju ei olnud,” kirjeldab Peegel fragmeti, kui sakslaste kompanii kahuritulega jäärakus hävitati. „Tapsime, sest muud valikut oma elu säästmiseks meil ei olnud. Tuleb siis nii välja, et sõjas on vaja mitte ainult sõdida või võidelda, vaid ka kõige labasemal ja halastamatul kombel tappa.”

Tapmine sõjas on kahetsusväärselt lihtne ja igapäevane, olgugi, et ebainimlik ja õudne. „Siis, üsna ligidalt, paari-kolmekümne meetri pealt, kui selgesti olid näha tema kongnina, kraagenšpiigel ning mundrinööbid, panime selle visa mehe maha. Tabasime Hallopiga vist päris ühel ajal (kuigi meie õhukesed suvepüksid püüli sõelusid, vähemasti küll minu omad!). Ründajal lendas ära pool pead ja teine kuul ropsas kehasse, nõnda et sealt purskas verd nagu tapuorikal lahitallis. See oli jäle pilt.”

Ei mingit kahetsust inimese tapmisest, vaid pelk tõdemust – säärane on sõja normaalsus.

Veel paar lõiku fragmentidest.

Ootame lõunavaheaega. Imelik küll, aga niisugune tund on tõesti olemas ja mitte meie poolt välja mõeldud. Asi on nimelt selles, et sakslased sõdivad kella järgi nagu korralikud antvärgid kunagi: rinne ärkab päevatõusuga, kella ühest kaheni on vaikus, s.o peetakse lõunat, ja õhtul kestab „töö” päevaloodeni. Selles reeglipärases päevakorras on ausalt öeldes midagi jubedat: sõjast on tehtud korrapärane töö – nagu kuskil vabrikus või mõisapõllul. Tapmisest on saanud igapäevane amet.

* * *

Polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. Kõlksuvad allalastus suurtükikilbid, kägisevad voorivankrid, pruuskavad hobused, helahtavad kannused. Aga mehed on vaid. Mitte ainult seepärast, et jutt on keelatud. Kolonni kohal ripub rängalt raske küsimärk: kes? Kes jääb siia – nimetule künkale, tundmatusse külasse, teadmatusse võpsikusse – ja kes tuleb tagasi? Kogu kolonn teab: kõik ei saa surma, aga kõik ei jää ka ellu, sest ka see pole tõenäoline. Aga kes? Kes jääb, kes tuleb eluga välja? Kumba poolde jään mina? Ma ei taha siia jääda, aga kummatigi pole see millagagi tagatud. Sest keegi peab ju surma saama, see on lihtsalt tõenäosus.

* * *

Nüüd tuleb siin surra, sest meil pole enam kuhugi minna.

Kõigepealt tapeti Šanõgin, seejärel sain mina valangu rindu.

Ma kukkusin ristseliti. See oli õnn, sest minu viimase pilgu ette ei jäänud selle punapäise sakslase lõust, kes mind tabas, vaid suur ja sinine taevas. Õrn ja valkjalt läbipaistev, nagu ta on varasügisel, nagu ta oli sel aastaajal tuhat aastat tagasi ka seal kuskil, mida kutsuti koduks. Veel vilksab sajandiksekundi jooksul silme eest mööda kummeline kodumuru ja väike paljasjalgne poiss seal murul käo kukkumist kuulates. Heldeke, see olen ju mina...Ja siis äkki on pimedus ja vaikus...