Isegi kui David Lagercrantz käed rüppe laseks, on ta tähtromaani juba kirjutanud: „Mina, Zlatan” ehk jalgpallistaari Zlatan Ibrahimovici elulugu kuulub spordiraamatute kõigi aegade esikümnesse või on väga selle piiri peal. Ju selle teose edu ajel palusid pärijad Lagercrantzil pärast Stieg Larssoni surma jätkata tema legendaarset Millenniumi ehk lohetätoveeringuga tüdruku sarja. Ilmus kolm raamatut ja öelgu lugejad ise, kas Lagercrantz saavutas neis Larssoni maagia või mitte. Ehk annab vastuse tõsiasi, et kolmele järjele lisa ei järgnenud.

Samas sai Lagercrantz hamba verele ehk mõistis, mis on tegelikult väärt kirjandus, mida loevad miljonid, kuigi Nobeli preemiaid selle eest ei jagata. Ta võttis kätte ja otsustas alustada personaalse krimisarjaga, mille esimene osa ongi „Obscuritas”.

Lagercrantz käitub täpselt kaasaegsete reeglite järgi. Esiteks laseb ta mõrvata Rootsis elava Afganistanist pärit jalgpallikohtuniku, tekitades sellega globaalse, väärtustele põhineva konflikti. Teiseks kirjutab ta juhtumit lahendama värvika duo – mõistagi naise ja mehe – noore politseiniku Michaela Vargase ning ekstsentrilise psühhoanalüütiku, maailmakuulsa ülekuulamistehnika eksperdi Hans Rekke, kes on suitsiidne ja elab omas maailmas.

Kõik oleks justkui paigas, sümboolne mõrv, tugev uurijate duo, kes on kõigiga konfliktis, aga... Siinkohal peaks pausi, sest esiteks on igal oma arvamus ja ükski neist pole väär, vaid lihtsalt oma arvamus ning teiseks teab ajalugu piisavalt krimikirjanikke, kes arenevad raamatust raamatusse ning õige pea tuleb neile püsti seistes aplodeerida.

Vargase ja Rekke duo on võimas, aga nüüd tuleks see ka võimsaks kirjutada.