VÕIDUPÜHA KÕNE | Alar Karis paraadil Kuressaares: igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu

Tublid kaitseliitlased, hea Eesti rahvas! Noored kotkad, kodutütred, külalised!

Ametisse astudes andsin vande, milles tõotasin vankumata kaitsta Eesti Vabariigi põhiseadust. Põhiseadus ei ole ainult üks seadus. See on midagi palju enamat – kirjeldus sellest, milliste väärtuste ja põhimõtete alusel me oma riigis elame ja mis on meie jaoks rahvana oluline, millised on meie õigused, vabadused ja kohustused üksteise ja oma riigi ees.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 54 ütleb, et Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust ning lisab, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

Kaitsta Eesti iseseisvust – see ülesanne, mis paljudele on sisemine tahe ja sund, lasub tegelikult meil kõigil. See tähendab, et me ei istu käed rüpes, kui Eesti võib sattuda ohtu. Eeskätt need, kellel on riigi ja elanikkonna kaitsmiseks vajalikud oskused olemas.

Seistes siin kaitseliitlaste rivi ees, on tänane päev minu jaoks parim tõendus sellest, et meie, rahvana, kavatseme kogu jõuga kaitsta oma iseseisvust, oma vaba otsustusõigust, oma maad. Mistahes hind sellel võitlusel ka ei oleks.

Juba täna tähendab see tuntavat mõju meie igapäevaelule, mis käib kaasas meie ja liitlaste pingutustega toetada Ukrainat ja ohjeldada Venemaad. Olgu siin näiteks suurenenud kütte- ja bensiiniarved, toidukaupade hinnatõus – inflatsioon, aga ka vajadus abistada sõja eest põgenenud Ukraina perekondi. See puudutab meid kõiki ja me kõik tunneme nüüd ühel või teisel viisil Venemaa algatatud sõja mõju.

Aga aidates Ukrainal võidelda ja kaitsta ennast, kaitseme me ka Eestit ja rahu Euroopas. See ongi meie vabadusvõitlus.

Ma tean, et paljudel on senisest veelgi raskem toime tulla. See vastupidavus ja kannatlikkus, see lisakoorem, mida ma teilt palun, ei ole lihtne kanda. Aga aidates Ukrainal võidelda ja kaitsta ennast, kaitseme me ka Eestit ja rahu Euroopas. See ongi meie vabadusvõitlus.

Võib-olla me ei olnud valmis selleks, et praegustel põlvkondadel on vaja astuda vastu Venemaa sõjalisele jõule võtta oma naabritelt nende vaba otsustusõigus. Kuid meil tuleb seda teha ja Venemaa agressioon peatada.

24. veebruaril ütlesin, et Venemaa alustatud sõda Ukrainas on kuritegu, mis võtab paljude ukrainlaste ja venelaste elud. Tegelikkus on veel õudsem. Venemaa käib neljandat sõjakuud ja tema kuriteod aina kuhjuvad: Butša, Borodjanka, Mariupol, Sjeverodonjetsk. Paljudele seni tundmatud nimed, mis nüüd on vägivalla, surma, kannatuste sünonüümid.

Meil pole voli väsida ega leppida kurjusega, unustada ukrainlaste kaotatud elud ja purustatud Ukraina linnad, kui tahame ise rahulikult elada oma riigis, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.

Võidupüha märgib 103 aastat tagasi saavutatud võitu Võnnu lahingus. Sajand hiljem saame enesekindlalt öelda – Eesti on ja jääb turvaliseks, leidlikuks, demokraatlikuks, loodusthoidvaks, ilusaks, iseseisvaks.

Selline Eesti väärib hoidmist ja kaitsmist.

Armsad kaasmaalased.

Vene vägede koleduste taustal on meid inspireerinud Ukraina rahva, sõjaväelaste ja maakaitseüksuste vaprus, leidlikkus ja tugevus. Ukrainlased on meile kõigile näidanud oma südikust ja armastust oma kodumaa vastu. Nägime, kuidas Ukraina inimesed astusid Venemaa kallaletungi järel hulgaliselt maakaitsesse. Kui sõja puhkedes oli Ukraina maakaitseüksustes umbes kuus ja pool tuhat võitlejat, siis kolme kuu jooksul kasvas see arv 117 000-ni. 18 korda.

Kas meie oleksime sama kindlameelsed? Jah, ei mingit kahtlust.

Alates 24. veebruarist on üle 3300 inimese esitanud Kaitseliiduga liitumise avalduse. On märkimisväärne, et neist rohkem kui kolmandik liitus Naiskodukaitsega, sest Eesti naiste panus meie riigi kaitsesse on hädavajalik. Siinsamas Saaremaal, pani 50 saarlast lauale avalduse Kaitseliitu astumiseks ja 30 ühines Naiskodukaitsega.

Kui liitujatega rääkida, on nende põhjendused väga lihtsad: nad tahavad olla valmis kriisiolukorraks ja saada vajalikud oskused juba rahuajal. Või peavad nad tähtsaks tuletada meelde seda, mis on pärast ajateenistust ununenud.

Neil on tuline õigus, sest kriisis saab meid saata edu ainult siis, kui meie tegevus on rajatud korralikule ettevalmistusele. Me oleme oma tegevuse läbi harjutanud ja õppinud koos tegutsema.

Iga Eesti inimene võiks teada, mis on tema ülesanne ja töö kriisi ajal. Vahel võib see ülesanne olla lihtsalt teadmine ja oskused, kuidas tagada iseenese hakkama saamine.

Iga Eesti inimene võiks teada, mis on tema ülesanne ja töö kriisi ajal. Vahel võib see ülesanne olla lihtsalt teadmine ja oskused, kuidas tagada iseenese hakkama saamine. Kellel aga võimalik, saab panustada riigikaitsesse ka otsesemalt.
Läbi Kaitseliidu, kus on rakendust ka neile, kes vanuse, veendumuste või tervise tõttu ei saa otseselt panustada sõjalisse kaitsesse. Sama kehtib vabatahtlike päästjate või abipolitseinike kohta. Me kõik saame õppida, kuidas aidata ennast ja teisi.

Selline valmidusele keskenduv, ettevaatav mõtlemine on täpselt see, mis aitab meil rahva ja riigina olla valmis kõigiks olukordadeks. Järgmisel aastal kasvatame oma maakaitset veelgi – 10 000 inimese võrra, reservväelastele toetudes. See annab võimaluse läbi maakaitse veelgi tugevdada meie riigikaitset. Aitab reservväelastel senisest paremini säilitada ja lihvida oma oskusi ning hoida tugevana side võitluskaaslaste ja riigikaitsega.

Minu kindel usk Eesti riigikaitsesse põhineb ka sellel, et uuringud näitavad üheselt – meie reservväe valmidus ja moraal on kõrge. Toon ühe näite eelmisel aastal tehtud uuringust: 98% reservväelastest oleks valmis osalema kaitsetegevuses, kui Eestile tungitaks kallale. Selles küsitluses ei olnud mitte ühtegi inimest, kes kindlasti ei oleks valmis selles osalema. Mitte ühtegi.

Ja kuigi paljudel ei ole lihtne oma töö, pere ja muude kohustuste kõrvalt käia õppekogunemistel, tuli sel kevadel õppusele SIIL üle 6200 reservväelase. Lisaks neile tuhandeid ajateenijaid, tegevväelasi, kaitseliitlasi. Tunnustada tuleb nende lähedasi ja tööandjaid, kes õppusel käia võimaldasid. Teie toetus on hädavajalik, sest sellised õppused aitavad meil hoida oma kaitsevalmidust.

Armsad sõbrad!

Julgeolekutaevas pole päikeseline, pigem tumedates pilvedes. Aga täna tähistame siiski võitu ja võidupüha ning mis tegelikult veelgi tähtsam – on Jaanilaupäev. Loodan, et saate täna veeta toredaid hetki koos oma pere, sõprade ja võitluskaaslastega.

Head paraadi ja head võidupüha!

Elagu Kaitseliit! Elagu Eesti!