ARVUSTUS | Torti ja aborti. Ada Lundveri rääkimata lugu

Vaevalt et Kiidjärve raamatukogu esisele platsile püstitatud võimsa kontserdilava ette kogunenud ja õhtupäikese pimestust trotsiv 1500-pealine publik aborditeema korduvat käsitlust oodata oskas. Üks ühele saate „Su nägu kõlab tuttavalt“ stiili kopeeriv kitšilik lavasõu on tõsiste abordidialoogidega kriipivas kontrastis. Maitse asi, mulle sellised vastuolud teatris istuvad.

Teksti autoriks on märgitud Ott Kilusk, kelle sulest jõudis sel suvel lavale ka Toomas Uibo lauljakarjäärist kõnelev lugu. Seegi lavastus paistab olevat telesaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ turunduskampaania pikendus, sest noort Uibot mängib saatest tuttav Saara Pius. Mäeotsa lavastuse tekst aga on suuresti Urmas Oti tegu. Polegi varem näinud, et üht teleintervjuud kasutatakse sõna-sõnalt ja nii suures mahus teatrilavastuse dramaturgilise teljena.

Urmas Ott (Ott Raidmetsa empaatilises ja täpses esituses, Ott ise oli ekraanil märksa suurem kloun) tegutseb laval omamoodi hauataguse loojutustajana. Tema dokumentaalselt tõesed vestlused 50-aastase Adaga mõjuvad tänu Anne Reemanni sama hingestatud partnerlusele kui tõsinemispausid, mida lavastus suvetuuri kontserdile omaste lustakate sketšide ja laulunumbrite tasakaalustamiseks hädasti vajab.

Neist saate „Carte blanche“ dialoogikatketest joonistub välja üks lavastuse telgteema: lavatähe võime muutuvate oludega kohaneda. Mis jääb staarist järele argielu hämaruses, kas rambivalgusest kadunu peab alati musta auguna kokku kukkuma?

Viimase kümnendi suundumused tõsielus (nt rokkstaar Tanel Padari või näitlejate Jan Uuspõllu, Ivo Uukkivi ja Märt Avandi kainenemine) näitavad, et avalikkuse romantiline nõudlus oma elu perse keeravate loomenatuuride järele hakkab kaduma. Priit Strandbergi Kaljo Kiisk on lavastuses selles mõttes oluline tegelane, et tema – erinevalt nt Ada Lundveri tegelaskujust, Baskinist või Sepo Seemani kehastatud Vello Orumetsast – suutis tuntuse kiuste hoida ja väärtustada perekondlikku turvavõrgustikku, mis teda läbipõlemise eest kaitses.

Urmas Ott vastupidi kõrtsiadministraatori ametikohale läinud Lundverile oli näide suurepärasest kohanejast. Pärast tähelendu Nõukogude Kesktelevisioonis maandus ta Eesti Televisiooni kütmata telestuudiosse, saatjateks pakk Pauligi kohvi ja punast Marlborot. Mõlema – nii Lundveri kui ka Oti puhul – tavatseti esile tõsta nende läänelikkust. Nad käitusid, riietusid ja arvatavasti ka lõhnasid nii, nagu nõukogude inimese arvates võis seda teha lääne inimene. Lundveri seksapiili kuritarvitamine ja tema robustne objektistamine nõukogude Marilyn Monroena filmides „Keskpäevane praam“ ja „Mis juhtus Andres Lapeteusega“ on lavastuse teine korduvalt esitletud tahk naissoost filmistaari elukäigust.

Võiks nüüd kiuslikult pärida, kuhu selle teemaasetusega õigupoolest sihiti ja kas kabareenumbritega pikitud lavastus ise sama pattu ei teinud, aga ei taha. Produktsioon on hingematvalt särav ja sujuv. Pealegi on nõukogude estraadi lavataguseid tutvustavad sketšid (eriti paistab silma Jan Uuspõld noore Eino Baskini stambivaba elusa kujutamisega) kohati välja vabandavalt naljakad. Lavastuslike nüanssidega õnnestunult loodud karnevaliõhustik võimaldab ka kiuslikumal vaatajal veidras etendusolukorras veidi lollaka naeratuse saatel lõdvestuda. Isegi sääskedega ei tule võidelda, sest Kiidjärve etenduskohta on arvukate sponsorite toel paigaldatud mingi uuenduslik sääsevastane aparaat.

Videoprojektsioonitehnika peadpööritav areng on lavastajal võimaldanud piirid televisooni, filmi ja teatri pildikeele vahel nii räbalaks hõõruda, et kohati ei saanud aru, kus viibisin: kas näosaate võttel, kinos retrospektiivil või kabaree-etendusel. Teatripurist võiks sellist määramatust lava rüvetamiseks pidada. Aga nii hiljutisel avangardteatri festivalil Baltoscandal kui ka Eesti teatri peavoolu määrava Draamateatri saalis kogetu põhjal võib öelda, et teatril puudub praegu vormiline kese. See, et Ain Mäeots on videomeediumiga nii hullult üle pingutanud, paistab meediumirosolje taotlusliku vormivõttena, ja kuigi kujundus on lihtsakene, siis maitsevääratusi väga ei esine.

Enamasti on suurel ekraanil kuvatud filmilõikude järeleaimamise mäng meeldivalt hullutav, eriti hästi õnnestub „Keskpäevase praami“ Volga-stseeni võte. Mõnel harval puhul (Saara Nüganen üritab üks ühele järele teha võrgutusstseeni filmist „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“) on laval toimuv ekraaniga võrreldes justkui elustamisõppenuku siivutu näppimine.

Kui määratleda nähtut kui teatrit (seda ei pea tingimata tegema), siis tahaks vinguda vana ja noore Ada rollilahenduste kokkukõla puuduste kallal. Kui idagi kõlatult irdu on Anne Reemanni empaatilise sordiini all esitatud 50-aastane Ada, kes koos Urmas Otiga laval oma elu vaatleb, ja Saara Nüganeni koolitüdrukulik karakter, kellest õhkub pigem Raja Teele kui nõukogude üldsust hämmastanud sekspommi vibe’i. Ei usu.

Kui püüda veel kuidagi konstruktiivselt kiuslik olla, siis: hinnapoliitika! Kodulehelt seeniorid.ee võib leida pensionäridele reklaamitava teatriskäigupaketi, mille kogumaksumus on röögatud 99 eurot… 50-eurost piletit ei suuda endale ilmselt lubada isegi sihtrühmast väljapoole jäävad nooremad inimesed, kellele oleks etendus tarbitav ka kultuuriloolise õppevahendina. Oleks säärane rahamasin püsti pandud Ada Lundveri 50. aasta juubeli tähistamiseks ja töötuks jäänud staari toetamiseks, võiks röövellikku piletihinda veel kuidagi õigustada.

Õnneks on etendustel kohal ka heategevusliku vähiravifondi Kingitud Elu esindajad. Kes jaksab nostalgiaärimeestele nii palju annetada, võib endale lubada ka 50 euro annetamist vähiravifondi vabatahtlikele. Ise tundsin end pärast seda märksa vähem lollina ja ka vähem süüdi sellepärast, et mu elamustejanu mõne Kiidjärve hiigellaval kohatud imetlusobjekti elu põrguks võib muuta.