RAAMATUBLOGI: Ajaloost saab rääkida vägagi edukalt ilukirjanduse kaudu, kui sinna sisse põimida suurepärane mõrvalugu
Abir Mukherjee, „Tõusik“, tõlkinud Jüri Kolk, Eesti Raamat, 408 lk.
Ajalooliste krimiromaanide võidukäik jätkub ehk nagu Suurbritannia viimaste aastate üks edukamaid kirjanikke Abir Mukherjee tõdes, saab minevikust rääkida vägagi edukalt ilukirjanduse kaudu, kui sinna sisse põimida mõrvalugu.
Mukherjee, kes on ajaloost läbi imbunud, oli pettunud, kui selgus, et Briti impeeriumi esimese ilmasõja järgsest niinimatatud Raji ajastust, kus algas tasapisi maailma valitseva suurriigi lagunemine, koolides suurt ei räägitud. „Teadsin tolle perioodi Saksamaa ajalugu oluliselt paremini, kui Suurbritannia oma ning ühel hetkel otsustasin vea parandada,“ selgitas India juurtega, kuid end britiks pidav Mukherjee ühes usutluses. „Leidsin, et ajalooraamat ei paku üldsusele ilmselt erilist huvi, sestap kirjutasin krimka.“
Et ajastut ja kahte riiki kokku sõlmida, saadab Mukherjee 1919. aastal Calcuttasse Scotland Yardi endise detektiivi Sam Wyndhami, kes on jätnud selja taha sõja ja keda kannab edasi sõge segu minnalaskmisest, põgenemissoovist ja põikpäisest vastuvoolu rühkimisest. Saabudes asub Wyndham tegelema bordelli lähedalt leitud Briti kõrge ametniku mõrvaga, kusjuures laiba suhu on topitud kirjalik nõue, et anastajad lahkuksid Indiast.
„Tahtsin raamatut kirjutades uurida ja lugejatele edasi anda impeeriumi mõju nii valitsejatele kui ka valitsetavatele ning eelkõige seda, mis juhtub siis, kui demokraatlik rahvas alistab teise ja kuidas see mõjub nii ühe kui teise rahvuse psüühikale,“ tõdes Mukherjee. „Lugesin George Orwelli raamatut „Birma päevad“ ja esseesid, mis põhines tema tööl Birmas politseinikuna, mil temast kujunes veendunud kolonialismivastane. Need Orwelli teosed annavad ülevaate moraalsest ja psühholoogilisest survest neile, kelle ülesandeks on hallata koloniaalsüsteemi.“
Niisiis on Briti alam Calcuttas teise ilma saadetud. Wyndham saab abiliseks kaks värvikat alluvat – tüütu rassisti John Digby, kes tahab olla ise ülemus ega viitsi ära õppida kohaliku politseiniku Surendranath Banerjee eesnime ning kutsub teda: Surrender-not. Samal ajal võimendub Indias püüdlus iseseisvuse poole ning olukord riigis muutub üha segasemaks.
Õnneks on Wyndham´i süda õiges paigas ja mõistust piisavalt ning ta ei lepi lihtsate lahendustega, vaid tahab jõuda tõeni, kuigi seab teekonnal ohtu oma elu, peab kasutama kõva kätt, kuid samas leiab ka armastuse, kuigi...
Kogu raamat kuni puändini on lummav ega paku lugejale, kes soovib lisaks põnevusele avastada ajalugu. ainsatki puhkehetke. Suurepärane romaan! Kusjuures seda arvasid ka britid ning valisid „Tõusiku“, aga ka ka selle kolm järge aasta parima ingliskeelse krimiromaani auhinna „Kuldne pistoda“ nominentideks. Mis tähendab, et ka maakeelsel lugejal peaks olema võimalus elada kaasa Wyndhami järgmistele saagadele.
Lõpetuseks: kes ütles, et krimkad on saatanast? Igatahes pani „Tõusik“ siinkirjutaja end harima ning läbi lugema teose „Inglismaa ajalugu“.
