FOTO: | Delfi Meedia
Reformierakonna tipp-poliitik Marko Mihkelson räägib suu puhtaks. Seda niipalju, kui ta saab tausta avades rääkida, sest loo peategelased on tema abikaasa alaealised lapsed.
Marko Mihkelson kinnitab, et nii tema kui ta abikaasa on lapse bioloogilise isa ees korduvalt vabandanud kogemata sündinud ebasündsa foto pärast. Politsei ja prokuratuur ei näinud alust kriminaalmenetluse algatamiseks, kuigi taunisid foto tegemist. „Ma ei pea õiglaseks, et ühekülgse rünnaku tulemusel saab inimese lihtsalt ühiskonnast tühistada. Selles inetus loos pole võitjaid, kuid kõige suuremad ohvrid on alaealised lapsed,“ ütles Mihkelson.
Miks te need fotod tegite?
Klaarime kõigepealt selle meedias ringleva müüdi, et on suur hulk mingeid fotosid. Tegelikult on üks foto, täpsemalt samal hetkel emast ja lapsest tehtud kaks järjestikust kaadrit, mis on tõesti väga ebaõnnestunud. Ülejäänud fotod on täiesti argised olukorrad, millele teine pool on kunstlikult püüdnud leida negatiivset konteksti.
Oma kodus pilti tehes sa tihti ei säti ega mõtle iga kaadrit läbi ja mõni võib tulla halvasti välja.
Ma usun, et digiajastul tehakse suuremas osas peredes argielust palju fotosid. Ka meie Tuuliga (Marko Mihkelsoni abikaasa – toim) oleme teinud koos oldud aja jooksul tuhandeid pilte, sealhulgas ka koos lastega. Oma kodus pilti tehes sa tihti ei säti ega mõtle iga kaadrit läbi ja mõni võib tulla halvasti välja. Nii lihtne see ongi.
Tõsi, viimasel ajal pildistame lapsi väga harva.
Te ei julge enam?
Kuigi ma ei ole kunagi õigustanud ebaõnnestunud pildi tegemist, on kogu see viimaste aastate kadalipp meis päris tugeva trauma tekitanud. Teeme pilte väga ettevaatlikult ja alati kontrollime tulemust. Lastelt luba küsimata ei tee me ühtegi kaadrit. Fotod, mida säilitame ja omavahel jagame, vaatame nüüd väga hoolikalt läbi.
Ja need fotod, millest räägitakse, olid samamoodi kopeeritud ühte, teie kahe poolt kasutatavasse kausta? Jutt pole pilvest?
Meil on Tuuliga pere konto ja omavahel jagatud fotoalbum.
Kõik süüdistused, justkui mina või me koos kuidagiviisi kasutaksime neid pilte mingil muul eesmärgil kui peresündmuste jäädvustamine, on absoluutne vale, häbiväärne ja ebaõiglane rünnak. Ka ekspertide poolt on juba ammu, 2,5 aastat tagasi kinnitust leidnud, et ka nende piltide puhul, millest ma hetke pärast korra räägin, ei ole toimunud mingisugust väärkohtlemist, samuti ei ole neid pilte valmistatud mingil muul eesmärgil kui ainult sündmuste jäädvustamiseks.
Kuidas fotod avalikkuse ette jõudsid?
Nagu viitasin, siis meil on Tuuliga perekonto, kus jagame omavahel pilve varundatud fotosid. Digitehnoloogia kasutajatele peaks see tuttav olema. Meie jagatud albumis olid ühised pildid ja neid on seal tuhandeid. Kodufotod, tööfotod, reisifotod. Me mõlemad teadsime kõigist fotodest.
Jutt sellest, et isa leidis lapse telefonist midagi juhuslikult, pole usutav, sest see telefon oli tema käes pikemat aega.
Tuuli andis 2018. aastal oma vana mobiiltelefoni mängude mängimiseks ühele lastest, aga jättis teadmatusest telefoni sisselogituks oma iCloudi kontole. Ühe isaga veedetud perioodi järel läks aga lapse telefon „kaduma“. Arvasime, et küllap see tuleb varsti välja, ja ei osanud näha ohtu. Kaks aastat hiljem selgus, et telefon on tõenäoliselt kogu aeg olnud laste bioloogilise isa käes, kes on sealtkaudu jälitanud Tuuli ja minu ühist elu ning hoidnud fotodel ja ilmselt ka e-kirjadel silma peal. Jutt sellest, et isa leidis lapse telefonist midagi juhuslikult, pole usutav, sest see telefon oli tema käes pikemat aega ja selle ühe, ebaõnnestunud foto järel tabasid meid süüdistused loetud päevade jooksul ehk keegi pidi neid pilte väga põhjalikult pidevalt jälgima.
Me olime šokis. Me ei ole ise kolmandatele isikutele oma pilte näidanud, me ei ole neid levitanud, me ei ole neid kuhugi avalikku pilve üles laadinud. Nüüd aga ilmnes, et meie peret on jälgitud pikema aja jooksul, sest meie vastu kasutatavad fotod pärinevad osaliselt juba alates 2016. aastast.
Mis sai edasi?
Otsustasime seada esikohale lapsed ja püüda leida teise poolega lahenduse. Ma olen kõrvalt näinud pisaraid, mida Tuuli on suheldes oma ekselukaaslase ja laste isaga korduvalt ja korduvalt valanud. Minul endal on varasemast täiskasvanud tütar ja ma tean, mida tähendab purunenud kooselu, aga ometi inimesed oskavad leida lahenduse, kus laps või lapsed ei kannata ja teineteisesse suhtutakse võrdselt ning viisakalt. Võrdsust, nagu ma kõrvalt nägin, teiselt poolt Tuuli suhtes ei olnud.
2020. aasta kevadel alustati meie vastu täiemahulist rünnakut. Lekkinud on materjale, mis ei ole kättesaadavad mitte kellelegi peale asjaosaliste. Ka Tarmo Vahter kirjeldas esmaspäeval [Eesti Ekspressis] politsei dokumenti, mis ei tohiks kuidagi avalik olla. Kuidas see kõik ajakirjanduseni jõuab? See paneb mind küsima, kas Eestis on üldse mingisugust kaitset kohtu poolt ja kas keegi üldse peab tõsiselt silmas seda, mida kohus on otsustanud? Nii kohus oma otsuses kui politsei oma dokumendis kuulutasid need kinniseks lähtuvalt just sellest, et sealt on lapsed identifitseeritavad.
Nägime kohe pärast pildi tegemist, et see kukkus väga halvasti välja.
Aga tagasi selle foto juurde, mida me siinkohal täpsemalt ei kirjelda, ehkki selle ebaeetilise teoga sai hakkama üks poliitikust raadiosaate juht. Miks see tõepoolest küsimusi tekitav pilt sai siis ikkagi tehtud?
Esiteks ei avaldanud raadiosaate juht mitte täpset kirjeldust, vaid luges ette räigelt seksualiseeritud kirjelduse, mille oli koostanud ja mida levitas teine pool. Kogemata tehtud pildi fookuses oli ema, kelle süles oli laps, ja nägime kohe pärast pildi tegemist, et see kukkus väga halvasti välja. Otsustasime pildi kustutada ja jätkasime õhtuseid toiminguid, et järgmisel hommikul perega reisile minekuks valmis olla. Kustutamine ununes ja pilt sattus koos teiste piltidega meie albumisse, mida jälgisid võõrad silmad.
Ometi, kas teile ei tundu, et vastaspoole mure on oma lapsest selliseid pilte nähes õigustatud?
Küsimus on lihtsalt selles, kuidas mure lahendada. Kui ema ja isa vahel oleks vähegi normaalne suhtlemine, siis isa küsiks: kuule, Tuuli, mul on siin vist sinu telefon, ma olen siit telefonist leidnud pilte, mis mulle tunduvad imelikud. Kas sa oskaksid seda seletada? Midagi sellist ei toimunud, asi sai kohe ametliku käigu ja saime teada, et on algatatud protsess n-ö laste väärkohtlemise asjus.
Miks te ise ei tulnud selle informatsiooniga avalikkuse ette? Kunagise ajakirjaniku ja staažika poliitikuna ju teate, et vaid nii saab ise protsessi juhtida.
Loomulikult kaalusime seda, aga kõik eksperdid soovitasid meile, et laste säästmiseks ei tohi see avalikkuse ette jõuda. Kõik see, mis toimub täna, oleks toimunud ka siis. Kuniks oli lootus lapsi säästa, otsustasime selleks teha kõik. Lootsime, et teine pool tuleb mõistusele. Eeldasime, et kõik ametlikud menetlused on kinnised. Lastemajas toimunud vestlused lõppesid iga kord kinnitusega, et see on konfidentsiaalne, see ei tohi jõuda avalikkuse ette.
Küsimus ei olnud mitte selles, et mina kaitsesin enda või Tuuli isiklikku mainet, vaid meil oli Postimehe artiklini selge arusaamine, et me teeme kõik laste hoidmiseks, me kaitseme neid selle võimaliku avaliku rünnaku eest. Isegi sellel viimasel, Postimehe loo avaldumise päeval tegi meie advokaat Postimehele nõudekirja hoiduda selle artikli avaldamisest laste huvide seisukohalt.
Kas te Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemäega ei soovinud rääkida? Või ta ei reageerinud teie palvele?
Me mõlemad Tuuliga soovisime temaga rääkida. Me ei ole mitte kunagi ja mitte kusagil püüdnud mõjutada ajakirjanikke lugu mitte avaldama või kirjutama kuidagi teisel moel. Ma tean endise ajakirjaniku ja Postimehe peatoimetajana, et see ei ole võimalik. Aga me soovisime peatoimetajaga rääkida sellepärast, et eriti veel sellistes delikaatsetes küsimustes on tähtis, et inimene, kes teeb lõpliku otsuse, omaks võimalikult head informatsiooni mõlemalt poolt. Et ta ei oleks ühe poole pantvang või ei läheks ühe poole teenistusse.
See, mida me nägime Postimehe puhul, oli täiesti selgelt ühe poole teenistusse minek.
See, mida me nägime Postimehe puhul, oli täiesti selgelt ühe poole teenistusse minek. Väga aukliku ja valeliku argumentatsiooniga, et nad peavad selle avaldama sellepärast, et Mihkelsonil on kapis luukere ja see võib kujuneda julgeolekuriskiks.
Ja seda kõnet kaitsepolitseisse või kõnet teile, et kas te riigisaladuse loa pikendamisel olete sellest ise rääkinud, ei tehtud?
Hõbemägi vastas meie advokaadi ettepanekule – suhtlesime tema kaudu – keeldumisega. Pakkusime kohtumist, ta ei soovinud meiega kohtuda. Seega minult Postimees seda ei küsinud. Ma ei tea, kas nad tegid selle kõne kaitsepolitseiametisse, aga Hõbemäe artiklist jäi mulle mulje, et ta ainult arvab mind olevat julgeolekurisk. Väga lihtne oleks olnud helistada kaitsepolitseiametisse ja küsida. Ma usun, et nad oleksid vastuse saanud, sest järgmisel päeval Delfi ju sai sellele küsimusele kapost vastuse.
Teil oli 2020. aasta kevadel NATO saladuse loa uuendamise menetlemisel kapoga kohtumine?
Jah. Ja kõik, kes on kokku puutunud seesuguste lubade väljastamisega ja selleks tehtava taustakontrolliga, saavad aru, et selliseid lubasid kergekäeliselt ei väljastata.
Te rääkisite sellest teemast toona kapole ise? Nad ei küsinud esimesena?
Jah, ma rääkisin ise ja ütlesin, et palun tutvuge selle küsimusega. Ja kaitsepolitseiamet – nagu ma järeldan sellest, et mulle luba anti – ei näinud selles julgeolekuriski. Mind ei ole selle aja jooksul, alates siis 2020. aasta kevadest, mitte keegi teine šantažeerinud kui ainult laste bioloogiline isa.
Venemaa samuti mitte?
Venemaa ei ole mind šantažeerinud ega ka mitte keegi teine. Ainult see pidev hirmutamine meediasse minekuga. Ma ei näe, et esmane motivatsioon on laste huvide kaitsmine, ma näen siin pimedat viha, kurjust ja tahet lõhkuda Tuuli peret. Aga see ei õnnestu.
Ometi, ühel hetkel see teema keris ja keris. Te kuulsite, kuidas ajakirjanikud sosistavad ja ka otse küsimusi esitavad, poliitikud, ametnikud ja ärimehed sosistavad. Te ju tundsite, et seda pole varsti enam võimalik ohjeldada? Kuidas oli elada selle tunde ja stressi all?
See on kirjeldamatu. Kirjeldamatu. Ma olen olnud elus mitmetes stressirohketes situatsioonides. Ajakirjanikuna kasvõi Tšetšeenia sõda kajastades. Aga isiklik ja ebaõiglane rünnak sinu vastu, kui sind püütakse kõige jõledamal viisil sildistada ja tegelikult lõpuks ka ühiskonnast tühistada, nagu praegu üritatakse, siis see tekitab meeletut stressi ja abituse tunnet.
Kui sind püütakse kõige jõledamal viisil sildistada ja ühiskonnast tühistada, siis see tekitab meeletut stressi ja abituse tunnet.
Ma ütlen ausalt, et kui meil poleks Tuuliga olnud väga häid sõpru, abilisi ja nõustajaid – eriti 2020. aastal, aga ka hiljem – siis ma ei tea, kuidas ma oleksin suutnud inimesena n-ö jalgadele jääda. See on kirjeldamatu. Üks asi olen mina, teine pool aga Tuuli, sest rünnak on olnud meie perekonna vastu. Ja me oleme kogu aeg lootnud, et kuna ei ole mingit lugu, siis saab õiglus võidule. Veel kord, jah, me oleme vabandanud selle ühe väga-väga ebaõnnestunud ja sobimatu pildi pärast.
Kus te tunnistasite avalikult, et see oli eksimus, nagu kirjutas Eesti Ekspress?
Jah, just. Ja tunnistan ka praegu. Siin ei ole küsimust. Nagu ma ütlesin selle pildi tegemise järel kohe, et see on väga ebaõnnestunud pilt, me tahame sellest lahti saada, mitte vähimalgi määral taaskasutada. See, mida avalikkuses praegu tehakse, on südantlõhestav.
Ometi, kas siis, kui piltlikult öeldes suur hulk Eestit juba teadis, ei käinud ikkagi korrakski peast läbi mõte, et pagan, ma pean ennast kaitsma ja ikkagi vaatamata kõigele ise välja tulema?
Meil on tegelikult olnud ainult üks tahe, me tahame elada oma õnnelikku pereelu ja hoolida lastest. Lapsed on praegu meiega. Meie põhieesmärk on kogu aeg olnud lapsi kaitsta ja me oleme kogu aeg aru saanud, mina sealhulgas endise ajakirjanikuna, et sellest ei ole võimalik ka ennetavalt niiviisi rääkida, et see säästaks lapsi.
Ja nii te otsustasitegi vaikida.
Jah, aga mitte enda pärast, vaid laste pärast. Me väga lootsime, et ka pärast seda viimast n-ö katset meid kuidagiviisi mõjutada – minu vastu esitati 2021. aastal tsiviilhagi – on kõigil asjad selged ja me läheme oma eludega edasi. Et sellel lool on nüüd joon all. Aga nagu näha, siis 2021. aasta septembris, kui minu vastu esitatud tsiviilhagi lõppes kompromisslahendiga, asi ei lõppenud.
Tegelikult oli ju ainult üks eelistung, ma ei saa neid detaile lahata. Aga iga normaalne inimene oleks nõustunud selle kompromissiga, millega mina nõustusin, sest seal ei ole midagi, mis ütleb minu kohta, et ma olen midagi teinud. Vastupidi, et ma midagi ei tee. Lisand, et ma enam ei tee, nagu on ka üritatud külge pookida, ei vasta tõele. Seega, meil oli lootus, et see lõpetab selle loo, kuna ka hooldusõiguse vaidlus lõppes sellega, et riigikohus seda menetlusse ei võtnud ja jõustus maakohtu otsus. Jäi sama süsteem, nagu oli enne meievastast kampaaniat, ehk et hooldusõigus on võrdselt jagatud.
Aga siis juhtus see, et läinud aasta detsembris helistas mulle ühel hetkel Postimehe ajakirjanik ja ütles, et neile on tulnud hagi ning kuidas ma seda kommenteerin. Ma ei saanud algul aru, et mis mõttes, mis hagi, kas kusagil on veel mingi hagi esitatud, et see kinnine materjal ei peaks ju levima. Palusin selle endale saata. Mul on see meil olemas, kus Postimehele on anonüümselt saadetud see hagitekst, kus siis on kirjas need haiglaslikult seksualiseeritud episoodid fotodest. Selle pinnalt pöördusin ma kuriteoteatega politseisse algatada kriminaalmenetlus, et kuidas on võimalik, et hagi on avalik, olgugi et kohus on vääramatult kõik need materjalid laste kaitse seisukohalt kinniseks kuulutanud.
Võib ainult kaks korda mõelda, kes siis on neid materjale levitanud.
Mina ei ole levitanud, arvan, et ka kohtunik ei levita selliseid materjale. Võib ainult kaks korda mõelda, kes siis on neid levitanud. Kellelgi kolmandal isikul ei tohiks neid seaduse kaitse järgi olla. Tollel hetkel ma sain aru, et toimetused, kus oli see materjal olemas, tegid omapoolsed sisemised analüüsid. Eks toimetused ise teavad, mis see põhiargumentatsioon lugude mitte avaldamiseks oli, aga ma eeldan, et see oli laste huvides.
Jah, ma kinnitan, et lugu ei avaldatud, kuna peamine argument oli kaitsta lapsi. Lisaks ei näinud politsei ja prokuratuur asja algatamiseks alust, te olite ka vabandanud. See kõik oli möödunud aasta lõpus teada.
Ma ei ole kusagil, kaasa arvatud ka õiguskaitseorganitega sellel teemal suhelnud selliselt, et kuidagiviisi kedagi mõjutada mingite otsuste tegemisel. Ma olen seaduste ees täpselt sama võrdne nagu iga teine Eesti kodanik. Meil oli Tuuliga tõsine usk ja lootus, et see empaatia just nimelt laste suunal ka ajakirjanduses on kaalunud üle võimaluse klikke teenida. Seda kuni siis selle sügiseni.
Aga nagu ma ka oma avalikus kirjas kirjutasin, siis mõneti oli avalikuks tulek vabastav sellest painest ja terrorist, kuigi ega seda terrorit pole mõnes mõttes vähemaks jäänud. Pean silmas seda, mida sinust avalikult arvatakse või arvata võidakse selle väga üdini alatu ja ebaõiglase esituse pealt. Ma ei soovi selle läbi elamist ka kõige suuremale vaenlasele. Need 2,5 aastat on teinud mind ja Tuulit inimestena tugevamaks, et vastu seista sellisele jõhkrale vaimsele vägivallale. Aga ükski inimene ei ole rauast ja me väga loodame, et see saab varsti läbi.
Kuidas avalikkus sellesse kõigesse peaks nüüd suhtuma? Inimesed, kes on neid eri artikleid lugenud, neid hulle ja natuke vähem hulle raadiosaateid kuulanud? Sotsiaalmeediaski on näha, kuidas kõik teavad täpselt, kuidas asjad olid, tegelikult teadmata. Valitakse pooli, süüdistatakse.
Sellel hetkel on kõige olulisem teadvustada – eriti neil, kellel on endal lapsed –, milline võib lastele olla ühe või teise reageeringu või ründe mõju. See on see põhjus, miks ajakirjandus üldjuhul selliseid lugusid ei kirjuta. Sest see, ma ei taha öelda, et hävitab, aga kindlasti jätab sügava haava lastesse. Tuuli on ka avalikult öelnud, et ta loodab, et lapsed kunagi andestavad.
Mul on endal jube raske, justkui meil Tuuliga ei oleks õnnestunud laste kaitsmine lõpuni.
Mul on endal jube raske, justkui meil Tuuliga ei oleks õnnestunud laste kaitsmine lõpuni. Veel kord, ma ei taha kuidagi öelda, et see üks pilt oleks kuidagi õigustatud. Kindlasti mitte. Me teadvustasime endale ja otsustasime, et me kunagi enam ei tee lastest pilte nii, et nad ei teaks. Aga kas meie peredes peaksid inimesed elama sellise terrori või hirmu all? Pere eraelu puutumatus on demokraatlikus ühiskonnas siiski väga oluline element. Loomulikult langeb avaliku elu tegelasele kõrgendatud tähelepanu, aga kindlasti mitte sellisel viisil, nagu see meiega on toimunud. Seega arvan, et kes iganes on sellesse teemasse end mõelnud, siis esiteks ma palun, et te austaksite Tuuli laste privaatsust.
Esitatud informatsioon on lünklik, meie ei saa ennast kaitsta.
Üksikasju on üldse siin väga halb lahata, sest asjad olid kinnised ja tegelikult ei saa kumbki pool end lõpuni kaitsta.
Aga fakt on see, et hagi, milles sisalduvad kõik need n-ö ründe elemendid, väga võikad kirjeldused… Mul tõusevad ausalt öeldes ihukarvad püsti, kuidas üks inimene suudab sellist teksti toota. Ma ei tea, mis sellises peas toimub.
Arvan ka, et meiega toimunu on kindlasti õppetund väga paljudele. Me oleme saanud hästi palju toetavaid sõnumeid, mitte ainult sõpradelt, tegelikult väga paljudelt inimestelt. Tuuli on saanud sõnumeid naistelt, kes on olnud sarnases olukorras, kus on toimunud pikaajaline vaimne vägivald ekskaasa poolt sooviga kas lapsi emalt ära võtta või siis põhjatute ressurssidega mõjutada ja kontrollida ema elu. Ema ei ole sageli suuteline ennast kaitsma, sest kõik see on väga kulukas. Selleks et sa suudaksid selles olukorras püsti jääda, peab sul olema väga suur tugi. Mina olen Tuulile seda tuge pakkunud ja Tuuli on mulle olnud väga suureks toeks. Me oleme väga armastav ja kokkuhoidev pere.
Ja teine õppetund on kindlasti digiturvalisus. Ärge olge lõpuni veendunud, et see, mida te pere privaatses ringis jäädvustate ja arvate, et jääb ainult teie silmadele, nii kindlasti on. Seda võidakse väga halbade kavatsustega teie vastu kasutada, kui te ei ole hoolsad. Meie kahjuks ei olnud hoolsad.
Ainsad, kes saavad tõestada, on need, kes on seda olukorda hinnanud. Ja nemad ei ole mind süüdi mõistnud.
Aga ma panen käe südamele ja ütlen, ma ei ole midagi sellist teinud. Ma ei ole väärkohelnud lapsi mitte ühelgi viisil. See, et laste pilte on levitatud Eestis, meediamajades, on räägitud inimestele alates küünetehnikutest ja lõpetades kellega iganes, on tegelikult räige laste õiguste rikkumine. Nii palju kui mina laste õigustest aru saan. Me teame, et meie vastu tehti pingsalt kampaaniat erinevates ringkondades, et levitada meie vastu laimu. Ja kui sa kuulsid kuskilt jälle, siis see kriipis nii hinge, sest me teadsime, et me ei saa samaga vastata. Sest me ei ole sellised inimesed. Me oleme inimesed, kes on seadnud esimesele kohale laste huvid. See on nii vastik – kuidas ja millega ma end kaitsen, kui ma ei saa otseselt tõestada? Ainsad, kes saavad tõestada, on need, kes on seda olukorda hinnanud ja lähtunud laiemast kogemusest. Ja nemad ei ole mind süüdi mõistnud.
Kuidas need kaks last praegu hakkama saavad?
Me teeme kõik selleks, et nad ei tunnetaks võimalikku koolikiusu või muul viisil rünnet sotsiaalmeedias. Mul on hea meel, et ka veebikonstaabel on Tuulile helistanud ja andnud märku mõningate tegevuste üle. Neil on raske.
Kas Tuulit ja lapsi on rünnatud?
Otseselt veel selliselt ei ole, et me tuvastaks. Sotsiaalmeedia ruum on ju lai ning neile, kelle jaoks süütuse presumptsiooni ei eksisteeri, on see kindlasti magus pala. Aga me oleme rääkinud koolipsühholoogiga, õpetajatega, klassijuhatajaga. Ennekõike taandub see ju kodudesse, kuidas olukorda hinnatakse või sellest räägitakse. Kõike, mida meie praeguses olukorras teha saame, me teeme.
Kavatsete te juriidiliselt reageerida nende puhul, kes teid nüüd kõlavate süüdistustega loobivad? Äärmuslikke süüdistusi sotsiaalmeedias on, ka poliitikute poolt.
Minul on poliitikas südametunnistus olemas, aga ma eeldan, et siiski on teistel ka.
Ma olen mõelnud. Ma tunnistan, et need päevad on olnud väga rasked ja ma ei ole tahtnud ka väga palju jälgida, sest inimaju ei ole kõige selle vastuvõtuks loodud, eriti kui rünnak on nii räige, ebaõiglane ja alatu. Aga ühtegi suppi ei sööda nii soojalt, nagu ta parajasti potist tuleb. Eks me kaalume õigusnõustajatega, mida selles olukorras on kõige parem teha. Esmajärjekorras jäävad need väljaütlemised nende inimeste südametunnistusele. Kui see on neil olemas. Ma usun, et minul on poliitikas südametunnistus olemas, aga ma eeldan, et siiski on teistel ka. Ära tee kunagi kellegi vastu seda, mida sa ei taha, et sinu enda vastu tehakse. See on minu üks põhikreedosid. Nii et vaatame, mis sellest saab.
Möödunud nädalal teadsite te ju vähemalt mõned päevad ette, et Postimehes on lugu tulemas. Pärast seda, kui peatoimetaja keeldus teiega kohtumast, ei saanud teil enam olla illusiooni, et suudate selle ära hoida. Samas tundus, et nii teie kui Reformierakonna tuumik ikkagi ei olnud loo ilmumiseks valmistunud. Kas te rääkisite neile, et nüüd see juhtub?
Sellist asja ei olegi väga võimalik ette valmistada. Loomulikult, informatsioon liikus ja need, kes pidid teadma, nemad teadsid. Meil puudus igasugune ettekujutus, mil viisil seda esitatakse, millise argumentatsiooniga jne. Ma ei näe, et see reaktsioon kuidagi ette valmistamata oleks olnud.
Kas te seda ei tunneta, et Martin Helmel on retooriliselt ikkagi õigus, kui ta küsib, et kui te ministriks ei sobinud, siis kuidas te väliskomisjoni sobite juhtima? Kas astute tagasi?
Teate, ma olen mõelnud nende päevade jooksul eri nurkade alt, mis minuga toimub, mis see on ja kuidas mõjutab see minu edasisi otsuseid. Ma ei ole valmis olema see inimene, keda tühistatakse ebaõiglase avatud rünnakuga. Lihtsalt niisama, et on ka moekas keegi risti lüüa, kui ta pole süüdi mõistetud ja tema vastu ei ole algatatud isegi mingisuguseid menetlusi. Meie eksisime oma kodus perepilte tehes, möönsime selle ühe pildi puhul eksimust ja ma ei näe, et seetõttu peaks inimest ja kogu peret ühiskonnast tühistama. Seda lõbu ma kindlasti ei paku nendele, kes seda soovivad.
Aga mida te edasi teete?
Eks ma otsustan lähipäevadel, aga minu poole on pöördunud paljud inimesed ning avaldanud toetust ja öelnud, et nad on väga kõrgelt hinnanud seda tööd, mida ma olen 20 aasta jooksul parlamendisaadikuna teinud. Ja et nad väga tahaksid näha, et ma jätkaksin poliitikas. Arvan, et praegusel ajahetkel on see, mis toimub Mihkelsonide pere ümber, kordades väiksem mure kui see julgeolekukeskkond, kus Eesti praegu asub. Kui valijad mind usaldavad ja toetus on, siis selles valdkonnas tahaksin ma kindlasti jätkata.
Mis tähendab, et te kandideerite riigikogu valimistel Harju- ja Raplamaal teise numbrina?
Nagu te möödunud nädalal ise kirjutasite. See on seega täitsa võimalik. Ma jätkan oma tööd, kui mulle selleks võimalus antakse. Tänagi, 20 minuti pärast tuleb Norra välisminister (intervjuu toimus teisipäeval riigikogus – K. A.).
Kuidas arvate, kas teda on briifitud?
Ma usun, et saadikud ei jäta neid küsimusi hooletusse. Samamoodi kohtun ma täna õhtul veel ka Rootsi välisministriga.
Jah, loomulikult on mul raske selliseid kohtumisi teha. See ei ole lihtne, kui sa oled sellise skandaali sees. Aga ükskõik mis mured on, olen alati suutnud keskenduda Eesti jaoks kõige olulisema peale. Olen teinud seda alati sõltumata sellest, milline on olnud mu erakondlik taust. Aga veel kord, kindlasti oli selle rünnaku üks eesmärke rünnata mind ja minu avalikku tegevust. Ma ei taha anda kuidagiviisi mõista, et ma sellisele rünnakule allun, nii et sellel ründajal ongi õigus.
Te ei lähe võitluseta kuskile?
Ma ei lähe võitluseta kuskile. Ma olen võidelnud kolm aastat koos Tuuliga ennekõike selle nimel, et kaitsta lapsi ja teiseks, nii palju kui see tänases olukorras võimalik on, ka oma au ja väärikust.
Ma loodan, et nendest päevadest ei teki minu või Tuuli vastu mingisugust uut hagi, sest kaua võib?
Kuid te saate ju aru, et see surve, mõõk, ripub sõltumata kõigest ikka teie pea kohal. Opositsioonisaadikute poolt nagunii, kuid mingisugusel hetkel kasutavad ka koalitsioonipartnerid seda olukorda ära.
Aga milline mõõk see ikkagi on? Mina seda mõõka ei näe. Ainukene mõõk, mida ma nende aastate jooksul nägin, oli see šantaaž, mis käis minu ja meie pere suunal. Muud mõõka ma ei näinud. Ma loodan, et nendest päevadest ei teki minu või Tuuli vastu mingisugust uut hagi, sest kaua võib? Võiks ju ometi ühel hetkel aru saada ning lasta lastel rahus elada ja nautida võrdselt nii isa kui ema armastust.
Arvate, et see uus hagi võib tulla näiteks põhjendusega, et aga Tuuli ja Marko, teie ise identifitseerisite lapsed oma kommentaarides, samal ajal kui bioloogilise isa poolt võttis sõna vaid advokaat, Tuulit ja lapsi nimetamata?
Ma ei välista, et meie vastu võidakse kasutada mingisuguseid selliseid võtteid. Aga öelge palun mulle, kuidas me suudame oma lapsi ja lõpuks ka iseennast sellise rämeda, räige, avaliku rünnaku puhul kaitsta? Me oleme teinud seda nii hillitsetult kui vähegi võimalik. Ühel hetkel, kuna need küsimused olid õhku visatud, ei saanud me nendele ju enam vastamata jätta. Tulgu siis, mis tuleb. Aga ma väga loodan, et teine pool mõistab – küsimuse all ei ole mitte niivõrd meie tulevik, vaid laste tulevik. Mida ta praegu on rikkumas kõige tõsisemal moel.
Intervjuu valmimisele aitas kaasa Martin Laine.
