French tõi (või tõid) krimikirjandusse psühhoterapeudi, keskealise, sümpaatse, kuid samas enesesse tõmbunud Frieda Kleini, kel pole mobiiltelefoni, kuid küllaga julgust, et minna pimedas jalutama ja mõtteid koondama. Korda ja puhtust armastav Klein elab üle kõik, ka selle, kui läbi läbi lae kukub talle külla Ukraina ehitaja. Eks kõike seda on vaja, et tuua tumedasse raamatusse valgust ja inimlikkust.

Ühest küljest võib arutleda, kuivõrd õige on laste mängu toomine kuritegude maailma, aga tänapäeva maailmas, kus lugejas tuleb tekitada võimsaid tundeid, lihtsalt on nii. Kaob viieaastane poiss, kelle leidmiseks mobiliseeruvad politseijõud. Ent kõik see on juba olnud – kaks kümnendit varem kaob pisike tüdruk, millega lugu ka algab...

Niisiis peab Klein kogu oma muu elu kõrvalt olema vahelüli laste kadumise ja politseinike vahel, et kuriteole lahendust leida. Appi tulevad juhused, nagu siinilmas ikka, kui üks Kleini patsiente näeb unenägusid, kus ta ihkab endale last, kes sarnaneb kadunud poisiga.

„Sinine esmaspäev“ pole mugavuskrimka, vaid vaatab väärastunud ja mitteväärastunud maailma laiemalt käsitletakse paljusid teemasid: kuidas elada süütundega, kas kutse-eetika on ülim, kuidas kasvab inimene, kasvatades või iseenesest, kuidas avaneb psüühika, kas nõrkused on inimesele omased jne, jne...





Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid