„Sosinad“ oleks justkui eelmise raamatu vastand. Midagi kriminaalset ei juhtu. Janey on, tõsi, ärevil, kuid sellest, et ta abikaasa sai uue töö, kus makstakse topeltpalka, pluss boonuseid, mis võimaldavad neil kolida Londoni väärikasse piirkonda. Maja on uhke, ainult et tänava väiksemaid, mistap vaadatakse Janeyd kui teise kategooria inimest.

Aga eks sa proovi elada, kui sul pole sõbrannesid, pojal sõpru ja abikaasa rügab palehigis tööd, kuigi lubas rohkem kodus olla. Ajapikku hakkavad asjad siiski lahenema ning Janey võetakse Buckinghami emmede ehk rikaste abikaasade seltskonda. Ainult et Janey ei saa pidada koduperenaise ränkrasket ametit – tassi lapsi siia-sinna, juhenda koristajat, käi maniküüris-juuksuris-treeningul... – vaid ta asub poole kohaga kooli abiõpetaja kohale. Siiski... On ka kriminaalset – üksikud leheküljed, mis kirjeldavad noorte naiste röövimist, aga need ei haaku tekstiga justkui üldse. Ja veel... Janeyl on minevikust õõvastav saladus, millest ta räägib sõbrannedele, kuid mitte lugejatele.

Niisiis toimub raamatus kulgemine, mis siiski köidab – et kuidas elavad kuningriigis kõrgklassi kuuluvad naised ja milline on sealne ja koolisüsteem. Lisapunkti annab see, et tekst voolab sujuvalt ja lõpuks ihkaks teada saa, et mis toimuma hakkab.

Hakkab küll... Viimasel sajal leheküljel toimub nii korralik tulevärk, et keeruline on järgegi hoida. Ehk siis kannatust, seltsimehed lugejad.