R & R pole tähtede taha peitunud salapärane kirjanik, vaid kaks täiesti avalikku persooni – aastaid kirjastajana töötanud Sari Rainio ja isikuvastaste kuritegude üksuse uurimisjuht Juha „Hermo“ Rautaheimo. Ehk siis üks räägib, kuidas asjad olid ja on, teine kirjutab selle üles ja vormib lugejat kaasakiskuvaks tekstiks.

Ühest küljest võiks R & R koostöö esimest teost võrrelda teiste sarnaste – näiteks rootslase Arne Dahli A-rühma lugudega – aga seda vaid kaude, sest soomlastel käivad mõrvauurimised kuidagi maalähedasemalt. Jah, kamp on koos ja teeb tõsist tööd (kui just kollektiivselt pohmellis polda) kurjategija väljaselgitamiseks, ent samas ollakse vabamad ega võeta asja liigtõsiste nägudega, vaid rahulikult, põhjamaiselt.

Teise ilma on saadetud üksildane, mingis keskeas (kes oskab määratleda daami tegelikku vanust?) naisterahvas, kohvikuteketi pärijanna. See selgub lahkamislaual, kui sümpaatne ning surma ja surnuid austav kohtuarst Viola tõe juurteni jõuab. Edasine on juhtivkrimikonstaabli (on vast ametinimetus) Ville ja tema kolleegide töö välja selgitad, miks, kuidas ja kes.

Lugejad teavad rohkem, kui politseirahvas, sest neile pakutakse peatükke Mustast Kaustikust, mis hiljem välja tuleb. Ainult et tõde kaustikust ei selgu, küll aga see, kuidas üksikud naisterahvad satuvad kaunite meesvõrgutajate meelevalda ning on valmis tegema kõik, et muinasjutt – kusjuures nad saavad ka ise aru, et tegu pole reaalsusega – ei lõpeks.

Raamatus on kaks liini – üks eripärase Viola ja Ville oma (vastandite tõmbumine), mida täiendavad teised uurimisrühma liikmed, kes elavad samal ajal ka oma elu ning teine samavõrd elulähedane ehk miks langevad naised kaunite ja libekeelsete petturitest härrade ohvriks. Just see teine liin pakub eelkõige põnevus, vähemalt meesterahvale, sest pakub killukese, mõistmaks õrnemat sugu. Aga eks samavõrd keeravad kaunitarid ka mehi ümber sõrme.

„Surnud ei vaiki“ on määratletud kui cozy crime ehk õdus- või meeleolukrimka. Ühest küljest jah, vägivald raamatus ei domineeri, kuid et õdus... Lugu viitab sotsiaalsele murele, kuidas taluda üksindust ning teiseks toob esile surma ja sellega seonduva, tehes seda inimlikult, kaunilt ja väärikalt.

Viola ja Ville mõrvajuurdluse sarja „Mortui non silent“ esimene raamat, nagu öeldud, on aplausi väärt ja krimkafännile kohustuslik lugemisvara. Ning rõõmu teeb see, et „Surnud ei vaiki“ saab peagi maakeelse järje.