Katkend Siim Kallase raamatust. 15. osa. „Siim Kallasel ei ole mingit tulevikku!“

Kodus hakkas asi raskeks minema. 4. detsembril 1974 sündis meil poeg. Omaette elada polnud kusagil. Pärast abiellumist üürisime Tartus mingeid imelikke tube. Kristi vajas pärast internatuuri ka töökohta, aga Tartus oli arsti kohta võimatu leida. Pärast poja sündi elasime põhiliselt Kristi vanemate juures Viljandis.

Hommikul sõitsin Tartusse (esimese bussiga, mis peatus iga teiba juures), et viia läbi seminare, alati kapitalismi poliitilise ökonoomia teemal. Selle eest maksti natuke. Kristi oli lapsepuhkusel, nii et mina olin see, kes raha teenis, aga nii mikroskoopiliselt vähe, et ma imestan täna, kuidas me üldse toime tulime. Eks vanemad aitasid, elasime ju nende juures. Olukord oli äärmiselt muserdav. Vanematega koos elada pole lihtne, kuigi meie mõlema vanemad suhtusid meisse väga hästi. Tülisid ei olnud, aga kõik olid pinges.

Nägin, et need, kes olid läinud tööle rahandusministeeriumi, kosusid tasapisi. Mõni sai juba korteri ja palk oli neil ka täitsa rahuldav. Mis seal salata, kuigi ma põhimõtteliselt kaitsesin enda ees oma valikut teadlasekarjääri kasuks, hakkas mõtlemise alumistes kihtides esile kerkima ka alternatiiv. Seda enam, et mul oli tekkinud kahtlus enda kui teadlase võimekuses.