Loodusjõud on võimsad, selge see. Mingil määral on võimalik neile siiski vastu saada. Näiteks lumekoristuse vallas nii, et kulutatakse rohkem raha lumekoristustehnikale ja valmisoleku hoidmisele. Mobiilside alal nii, et investeeritakse rohkem akudesse ja generaatoritesse, et sidemastid ka pikkade elektrikatkestuste korral töös püsiksid.

Vähemalt eileõhtuse seisuga sai öelda, et Birgitiga oleme siiski paremini hakkama saanud kui 2010. aasta Monikaga.

Ent Birgiti-sugused tormid on ikkagi üsna harvad. Sellel, kui palju tasub elutähtsa tegevuse toimepidevuse tagamisse investeerida, on piir, sest üleinvesteerimine tõstaks teenuste omahinda ka tormidevahelisel ajal, mis võib venida mitmeaastaseks. Teine teema on tööjõud – elektriliine paranda suutvaid spetsialiste pole ülearu. See, et Elektrilevi kutsub erakorralises olukorras appi oskajaid vabatahtlikke, on loomulik.

Vähemalt eileõhtuse seisuga sai öelda, et Birgitiga oleme siiski paremini hakkama saanud kui Monikaga – sadu inimesi kuskile lumevangi ei jäänud. Ja oleme olnud paremini valmis kui 2019. aasta oktoobris Lõuna-Eestit tabanud elektrikatkestuseks – siis katkesid Lõuna-Eestis tundideks kütusemüük ja veevarutus, tekkisid tugevad sidehäired ja Lõuna-Eesti Haiglas ärev olukord elektrivarustuse pärast.

Ka nüüdse lumetormi kogemuse põhjal tuleb Eesti kriisivalmidust parandada. Üks õppetund on see, et ainult elektrist sõltuvaks ei tasu Eesti maamajade kütte- ja muid olmemugavusi teha – hajaasustuses peab elamutes ahi olema.

Teine tarkus on see, et olukorras, kus elekter on elu käimas hoidmiseks nii vajalik, nagu on, peaksid elektriliinid ilmselt olema tormikindlamad kui praegu – isegi kui töökindluse parandamine nõuab suuri investeeringuid. Kui maksimalistlik olla, siis väga suuri – Elektrilevi paari aasta taguse hinnangu järgi tähendaks kõigi elektriliinide maa alla viimine kahe miljardieurost rahapaigutust.