RAAMATUBLOGI: Soome Hartola kuningriigi mõrvad
Elina Backman, „Kui kuningas sureb“, tõlkinud Kadri Jaanits, Varrak, 496 lk.
Soome on krimikirjanduse kuningriik. Täiesti arusaamatu, kuidas suudavad viis miljonit soomlast sedavõrd palju dekkareid ja jännäreid sisse ahmida, aga suudavad. Lööd lahti sealse krimikirjandusele pühendatud netikülje ega jõua ära imestada kuude kaupa ära toodud värskete raamatute hulka: jaanuaris 40+, veebruaris ja märtsis 30+ uudisteost... Aga see pole veel kõik: raamatukauplustes on saada ka vanemat kirjandust, mis siinmail on ammu lettidelt otsas. Erinevalt meist teevad soomlased kordustrükke, et väärt krimkad alati varnast võtta oleks. Krimkafänni paradiis...
Kui rahvas on sedavõrd krimikirjanduse usku, siis tekib paljudel vääramatu soov endalgi midagi põnevat kirja panna. Ehk siis Soomes tekib krimikirjanikke aina juurde. Mõistetav, sest kui sinu käsikiri suudab kvaliteedikontrolli läbida ja kirjastus peab paslikuks selle raamatuks vormida, on edu ja korralik honorar tagatud. Kusjuures Soome krimikirjandus on viimaste aastatega saavutanud sedavõrd kõrge taseme, et ka uustulnukatel pole keeruline oma teoseid välismaistele kirjastustele maha müüa.
Elina Backman (37) on Soome uue krimikirjanike laine esindaja ning tema esikromaan „Kui kuningas sureb“ võeti aplausiga vastu – see võitis kodumaal paar auhinda ja oli Rootsis aasta parima tõlkekrimka nominent.
Romaani süžee on just säärane, mis lugejat haarab – minevik kohtub olevikuga, kuritegu uurivad värvikad, kuid maalähedased tüübid, loo liinid on sassis ja vajavad lahtharutamist, pinge püsib lõpuni üleval... Kesk-Soome jõest leitakse teismelise tüdruku surnukeha, aga see oli 30 aastat tagasi. Nüüd huvitub toonasest tragöödiast äsja töö kaotanud netiajakirjanik Saana. Samal ajal toimub Helsingis mõrv, surnukehale on põletatud krooni kujutis, juhtumi uurimine tehakse ülesandeks raskeid aegu läbi elava kriminaalkomissar Jan Leino rühmale. Kuidas on omavahel seotud ammune surmajuhtum ja värske mõrv ja kes on salapärased kuningad, selgub viimastel lehekülgedel.
Soomlased olid Backmani esikromaanist sedavõrd vaimustatud, et hakkasid käima selle jälgedes ehk avastama paiku, kus sündmused toimusid. Päijät-Häme maakonnas paiknev pisike Hartola vald, kus elanikke on veidi vähem kui 5000, võttis krimkafännid mõistagi rõõmuga vastu. Backman ise oli raamatu ümber toimuvast hämmingus, talle olla helistanud maakonna muuseumi juht ja rääkinud, et kaks kolmandikku suvistest külastajatest paluvad juhiseid, kuidas jõuda romaanis kirjeldatud kohtadesse. „Täiesti uskumatu, et ma suutsin lugejaid sedavõrd mõjutada,“ imestas Backman.
Meediat tudeerinud ja ka lahenduskeskset lühiteraapiat valdava Backmani tee krimikirjanikuks oli tüüpiline. „Olen kirglik krimkafänn, kusjuures mulle ei meeldi niivõrd vägivaldne möll ja tagaajamine, vaid inimsuhted. Ühel hetkel tuli mõte proovida, mida ise suudan luua. Kusjuures seadsin endale kohe kõrge eesmärgi – kirjutada sedavõrd hea romaan, et see lööks läbi kõikjal maailmas ning mitte piirduda ühe raamatuga. Unistada tuleb ju suurelt,“ tõdes Backman ühes intervjuus Soome meediale.
Kuna tulemus pidi olema kvaliteetne, sai „Kui kuningas sureb“ punkti alles seitse aastat pärast esimest ideekildu. „Ämm kinkis mulle kõrvarõngad, mille tema oli omakorda saanud ristiisalt, kes mõrvati ühes Hartola mõisas. Kehastusin detektiiviks nagu mu romaani peategelane ja proovisin mõrva tagamaid välja selgitada. Paraku teatati politseist, et kuna kuritegu pole lahendatud, ei saa nad mulle uurimistoimikuid lugemiseks anda. Seega sein tuli ette ja ma otsustasin kirja panna fiktiivse loo. Alustasin siis, kui olin emapuhkusel, seejärel näpistasin kirjutamiseks aega õhtuti või puhkusel olles. Tegin ära suure töö teadmata, kas tulemus on üleüldse midagi väärt. Õnneks oli.“
Pärast edukat debüüti, läks Backmanil teise romaaniga „Kui jäljed kaovad“ juba lihtsamini, see sai valmis aastaga ja võeti samuti soojalt vastu. Backmani sõnul on tänapäeval paratamatus see, et just krimikirjandus toob toob kirjanikule leiva lauale. „Inimesed loevad üha vähem, kuid krimkad koguvad aina enam populaarsust. Minu siht on saada krimiromaanide kuningannaks. Tean, et selleks on vaja teha palju tööd, aga ma vähemalt üritan.“
