Ukraina sõjavõime kindlasti paraneb tänu liitlaste relvatarnetele, kuid küsitav on, kas ta suudab sadakonda tänapäevast lahingutanki saamata vabastada alad, mille Venemaa on okupeerinud. Okupandi Ukrainast väljalöömine on sõja kiirema lõpu eeldus. Nagu välisminister Urmas Reinsalu on praeguse imperatiivi ilusasti sõnastanud: mitte nii palju relvaabi, et Ukraina ei kaotaks, vaid nii palju, kui on vaja Ukraina võiduks.

Liidukantsler Scholz saaks oma otsustavusega Saksamaa ettevaatlikku avalikku arvamust hõlpsasti õigele poole kallutada.

Poola initsiatiivil liigub asi küll selle poole, et Ukraina saab Leopardi tankid ka Saksamaa nõusolekuta, kuid kriitilise tähtsusega on ka tankide kogus ja tarnimise aeg. Saksamaa otsustamatus venitab aega, tema täielik tankikoalitsioonist eemalejäämine aga vähendaks kõvasti Leopardite hulka, mida liitlased suudavad Ukrainale kokku tarnida.

Eelkõige on otsusega venitamise pärast kriitika all Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz ja tema Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD). Pidur on siiski laiem kui rühm Saksa poliitikuid. Äsjase avaliku arvamuse küsitluse järgi on 43% sakslasi Leopardite saatmise vastu ja 39% poolt. Võrreldes jõulude eel tehtud küsitlusega on tankide andmise vastaste arv jäänud peaaegu samaks. Aga nende arvelt, kellel varem polnud seisukohta, on kasvanud pooldajate arv. Seega ei saa öelda, et Scholz oleks tankide küsimuses avaliku arvamuse pantvang. Ta saaks oma otsustavusega avalikku arvamust hõlpsasti õigele poole kallutada.

Sakslaste hoiakutes mängib kindlasti rolli teise maailmasõja trauma. Ent nagu tabavalt kirjutas Eesti Päevalehes ajaloolane Timothy Garton Ash: „Ajalugu ei õpeta mitte seda, et Saksa tanke ei tohi kunagi kasutada Venemaa vastu, ükskõik mida Kreml ka ei teeks. Õppida tuleb seda, et Saksa tanke tuleks kasutada kaitsmaks ukrainlasi, kes olid nii Hitleri kui ka Stalini suurimad ohvrid.“