RAAMATUBLOGI: Silverbergi mineviku-tuleviku fantastiline ja imeline maailm

Robert Silverberg, „Lood Venia metsadest“, Fantaasia, 470 lk.

Lood Venia metsadest on tegelikult lood Viini metsadest, ja mitte Johann Straussi legendaarsest valsist ei käi jutt. Vaid altenatiivajaloost. Et mis juhtunuks siis, kui Rooma riik poleks 5. sajandil kokku varisenud, vaid säilinud tänini. Ja juudid poleks põgenenud Egiptusest, mis tähendab, et ei mingit Jeesus Kristust ega ristiusku. Milline näinuks siis välja Euroopa kese ehk Viin?

Säärased hullud skeemid ehk võime vaadata vinklist välja ei tule pähe igaühele, kuid Robert Silverberg on neis asjus suurmeister. „Lood Venia metsadest“ on tema viimane maakeeles ilmunud lühijuttude kogumik, kuid loodetavasti ei jää viimaseks.

Ulmekirjanduse amatöörfännile, nagu siinkirjutaja end tituleerib, sobivad lühilood suurepäraselt. Kui mõni ei vea kaasa – Silverbergiga mindagi säärast ei juhtunud – siis lülitud hoobilt järgmisele. Igatahes oli „Lood Venia metsadest“ kui sõõm värsket õhku muu kirjanduse vahele.

Lisaväärtuse annab raamatule Silverbergi eessõna, kus ta kirjeldab kirjanikuks olemist ja võrdleb romaane lühijuttudega, mida olla märksa keerulisem luua. „Lühijuttude kirjutamine, nagu ma olen korduvalt sedastanud, mõjub üsna raskelt närvidele: sa ei tohi lubada endale tegelikke vigu, sul ei ole selleks lihtsalt ruumi: iga kirja pandud sõna loeb, iga dialoogirida peab teenima kolme või nelja samaaegset eesmärki, iga stseen peab viima lugu halastamatult selle kulminatsiooni suunas, mis ongi ju klassikalise novelli vaimse äratasumise hetk,“ selgitab Silverberg.

Järgmine suur pluss on kommentaarid iga jutu eel, et miks ja kuidas see sündis. Aegu tagasi maksti (ulme)kirjanikele lühilugude eest penne, kuni ajakiri Playboy hakkas neid avaldama ning tasus kopsakalt ning see on ilmselt põhjus, miks Silverbergil on üsna ohtralt, vähemalt ses kogumikus, erootikat.

Aga tont selle erootikaga, kui seda leidub, siis tasakaalukalt ja siivsalt, lood on lihtsalt head.

Niisiis 17 lühijuttu. Esmalt ajarännak(ud) – me saame tulevikus käia vaatamas prins Ferdinandi mõrvamist ja kõike muud säärast, aga tekkida võivad probleemid. Siis killustunud USA. Siis elluäratatud muusikageenius minevikust, siis ahvide inimestelt üle võetud religioon, siis armastus tulnukate vastu, siis veel ajarännakuid ja armukadedust, siis Mehhikot ja horrorit, siis madu, ookean ja erootika, siis seks tulnukatega, siis teadvuse ülevõtmine versus surm, siis põrgulood, peaosas Gilgameš,siis neutrontähti ja musti auke ning lõpetuseks Venia metsad.

Ehk sobiks siia tolle päramise Venia loo lühiarvustus ulmekirjanduse portaalist BAAS ei kelleltki muult kui Indrek Harglalt: „Lugu jutustab siis jah viimase seadusliku imperaatori viimastest päevadest Viini metsades. Talle saab saatuslikuks usaldus ja sõprus, sest Teine Vabariik vana korra jäänukite suhtes nalja ei mõista... Impeeriumi asemele sündinud Vabariigi kohta peaks üsna kõnekas seik olema, et isegi imperaatori perekonna viimane raugastunud ja ohutu võsu lihtsalt mõrvatakse. Kuigi loo käigus ehk midagi erilist ei juhtu, on sel ometi väga tugev emotsionaalne foon. Nagu Silverbergil tihti, pole ka siin jutul pealtnäha mingit otsest sõnumit või puänti... asjad lihtsalt juhtuvad nii nagu nad antud taustsüsteemi loogikas juhtuvad. Siiski peitub siin ka Roma Eterna sarja üks oluline ajaloolis-ideoloogiline alus. Mõtiskletakse selle üle, et ehk see kaks tuhat aastat kestnud Pax Romana polnud tõesti kõige õiglasem ja ideaalsem, ent siiski oli see pax... Mõelda vaid, mis oleks võinud juhtuda ilma Roomata, kui oleks olnud hunnikus väikseid riigikesi, mida miski ei ühenda ja mis omavahel pidevalt sõdivad. No nagu meie ajaloos juhtus.“